BoningRoom dressingcode, sellised me siis olemegi :)
Tapamajast on piinarikas kirjutada. :) No, nii literaalselt kui kaudselt - sõrmede liigesed on paistetanud pidevast mehaanilisest liha tõstmisest või lõikamisest kaks korda suuremaks. Keha hakkas mäletama ka inglismaa munapakkimise kätesuremist, kui siin peale esimest nädalat käed öösiti ära surid, surisesid, valutasid.
Ühel hommikul ärkasin ning tekkis oht janusse surra...sõrmed said küll ajust käskluse pudelilt kork maha keerata, aga kahjuks ei reageerinud sellele. No, õnneks on ju hambad olemas...
Tänaseks oleme siis tapamajas töötanud juba rohkem kui kuu. Ja ma umbes sama kaua ju olen mõelnud, et peaks teile kuidagi neid kogemusi ja emotsioone edasi andma. Nii erilised ja tavalised nagu nad on.
Päevad tapamajas mööduvad nii rutiinselt, aga samas on igas päevas ikka midagi huvitavat. Minul on selles mõttes läinud hästi, et olen saanud väga erinevaid töid teha. Enamik päevi küll Konditustamise ruumis (Hanna Maaülikoolis õppiv sõbranna ütles, et Boning on eesti keeles Konditustamine, edaspidi KR) erinevaid liha või pekitükke kasti või kotti toppides. Viimased kaks nädalat aga olen mänginud mõnes mõttes rüütlit. Pildilt ei ole päris hästi ehk näha, aga mul on au kanda metallist põlle ja kinnast. Lisaks siis kahte nuga (ühe ma kaotasin juba ära) ning teritamispulka (steel), mis ketiküljes ripuvad. Mina olen selgrooribide pügaja (ik chine trimming) ehk lõikan noaga ribide vahelt punast liha, mida konditustajad (boners) ei jõua või ei peagi jõudma ära lõigata.
See töö on vist seni mõnes mõttes kõige erutavam olnud - eriti see pidev võitlus, et mu noad üliteravad oleksid - nii teravad, et noa tera lihtsalt lihast läbi lendab, ilma et seda liigutada edasi-tagasi nagu me kõik kodudes seda teeme. Selleks on vaja hommikuti nuga kivi peal ihuda ja pea iga kolmanda ribi järel teritamispulga peal õige nurga all teritada. Seda tuleb teha õige nurga all, mis on aeg-ajalt mulle üsna suur väljakutse. Kivi peal ihumist ei ole ma peale kahte nädalat ikka selgeks saanud ning endiselt käin kas kondistajaid või lõikujaid tüütamas, et nad mu nuge oma lühikeste pauside ajal ihuksid. Olen avastanud, et slicerid ehk lõikujad on hoolikamad ja nemad teevad mu noad ikka nii teravaks, et pärast bonerid imestavad. :D Aga teritamispulga peal noa teritamise olen vist eham-vähem käppa saanud. Seda peab ka õige nurga all tegema, ja ma pean selle nurga leidmiseks oma kõrvaklapid peast ära võtma, sest saan aru, kas on õige nurga all teritades hakkab noatera helisema. Seda on üsna raske seal muidugi kuulata, sest kõrval vingub saag, eemal bonerid viskavad kolinal suuri reieluid metallšahtidesse ning masinad mürisevad ja põrisevad. Ning enamasti keegi kusagil karjub, ropendab või naerab nagu mereröövel. Noh, sest enamik mind ümbritsevaid töötajaid on mehed. Kuuldavasti olen ma esimene naissoost trimmija ja minu töölaud asub nende konditustajate vahel.
Sellest ka teine element, mis minu töö on väga vaheldusrikkaks ning kohati väsitavaks muutnud. Trimmijaid on kaks ja minu kolleeg-trimmija on konditustaja hüüdnimega Jänes (rabbit), kes peab ajutiselt tervislikel põhjustel kergemat tööd tegema (ja kasutab iga võimalust, et ikka konte murda). Siis vahetab ta kohti oma vanade seltsimees-kolleegidega. Nii ma siis olen jutustanud oma elulugu juba kümneid kordi, kuid vist ikka on pooled neist veel minu juures käimata...aga ma olen veendunud, et nad juba kõik teavad minust kõike, küll moonutatult arvatavasti. Silmaga on ju näha, et peale minuga vestlemist läheb tüüp teistele rääkima, mida põnevat ja uut ma temale rääkisin enda kohta. Päris tihti räägin jälle samu asju hambad ristis...nii kohutavalt tüütu on, kui küsitakse ja ei teata Eesti kohta mitte mõhkugi. Kui ma pean luiskama, et mul on boyfriend...sest vist ei tuleks ma selle sotsiaalse survega üldse toime...
Teisalt on huvitav jälgida kontaktiloomise protsessi. Ja kuigi vestlus kulgeb alguses üsna samamoodi, siis ometi mõne inimesega areneb see vahel ka üsna huvitavaks ja ootamatult sisukaks vestluseks. Ja olles ise hästi viisakas ning nende kohati väga tülgastavate ja roppude naljade peale rämeda naerupahvaku asemel napilt muiates, muutuvad nad ka ise veidi viisakamaks ja vähem tahumatuks. Ega neid väga pehmeks seal ei saa muidugi, sest nende töökaaslased kõik vaikselt ilguvad taustal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar