reisijuttu vol 2

Ma vahel mõtlen, et mida ma vastan Eestisse tagasi tulles, kui küsitakse, et no..kuidas oli.. ja kuidas see reis sind muutnud on... Ja siis jäävad inimesed vaikseks, valmis põrutavateks lugudeks. Kahjuks on nii, et 90% asjadest minu meelest ununeb. Osa sureb kohe siin samas. Võib olla kuidagi salvestub minu keharakkudes. Ei tea.

Hirmuga mõtlen igatahes, et ei oskagi midagi tarka öelda. Selline tunne on, et kui midagi räägin, siis teen liiga kõigile teistele mõtetele, et need jäävad rääkimata. Ja teen liiga sellega, et panen kuidagi nad järjekorda, et miski oleks nagu olulisem kui teine. See mulle ei meeldi. Mulle tundub, et see reis kirjutab end minu eluloosse, minu sisse end ja täpselt ei oskagi hoomata, kuhu ja mis kujul. Ja ei usu, et mõni jälg on tähtsam. Iga asi võib omal ajal kasulik olla.

Selle hirmu tagajärjel mõtlesin, et panen oma mälu sõnadesse osaliselt. Noh, eks reisist jäävad ka meelde teatud lõhnad, puudutused, lihasevalu, magamatusetunne, hirmu-põnevuse segune tunne uude kohta minnes...huvitav oli see, et keha sattus samasse olukorda ja tulid mingid inglismaa farmikogemused meelde. Jälle on meelest ära läinud, mis täpselt. Aga mäletan, et kogesin seda, et ohoo...see on ju sama tunne kehas, mis siis oli kui Wostershires sai tööd rügatud. Sama magamiskotiga sai ka magatud, see oli ka omamoodi nostaligiline tunne ja tõi omakorda vanu mälestusi meelde, mis said uute mälestuste osaks.. keeruline eksju...

ja alati see hirmutav mõte, et kus mu pass on. :) Eriti peale seda, kui päev enne lendu on pass kadunud...tundub, et tuleb passi-jamade reis..
siiani ei ole veel väga olnud...aga praegu kirjutades ju mõtlesin ka, et ooot kus mu pass on. Ahaa, meelde tuli, on teisel korrusel magamistoas, vasakpoolsel riiulil. :) Huuh...jälle kergendus. :) Kuigi Austraalias olles on nii lihtne olla, eurooplastest sisserännanute elustiil ikkagi...uue passi saab ju iga kell. Sri Lankal oli nagu huvitavam, ei teadnud päris täpselt, mis saab siis, kui näiteks passi ei ole.
Austraalias on miskipärast juhilubadel hirmus tähtis staatus. Kui juhiluba on ette näidata, siis oled täitsamees. Keegi ei kobise.
Auto esiklaasil on ka kleeps, kui load ja kleeps sobivad politseile, siis auto dokumente ei ole vaja. Ma ei tea, mis seal kleepsul on, ei ole huvi tundnud. Külli teab.

Vot sellist infot saab reisides hulgi, millega võib olla pole tulevikus Eestis tagasi olles peale targutamise midagi tarka peale hakata.


Nendes heaoluriikides reisides on alati kiusatus siia püsivalt elama jääda. Eriti sellist füüsilist tööd tehes. Lihtne, saad hakkama, ei pea mõtlema, tunned kohe end eduka ja osavana. Noh, ja palka saab ka hästi. Tekib tunne, et elu on siin palju ilusam, päike soojem ja kuu romantilisem. Siis mõtlengi, et noh, mis oleks kui jääks siia..on praegu selline mõte, oli inglismaal, tšehhis vist isegi, sest praha oli ilus linn. :) Egiptuses ainult mitte, sealt tahtsin küll koju. Austraalias on eriti, sest siin on ju soe ja päike ka kogu aeg. Ja palju põnevaid inimesi, toredad kristlased. Natuke ühiskonnaprobleeme ka, et saaks maailma päästa...vot sellised mõtted on ka reisil.

Aga siis juhtub ikka nii, et loen mõne Eestlase blogi, ja mõtlen, et siin heaoluühiskonnas on midagi puudu. Seda midagi lihtsalt ei ole.
Seda omamoodi eestimaad ja eestlast, kelle lennujaamas järjekorras ära tunnen. Keda ühtlasi vihkan, aga ka armastan - ja igatsen ja igatsen.
Ja ei ole eestlast, kes kirjutab elust lihtsalt nii õigesti, et kui oleks vunts, siis see kerkiks sõnatuks tunnustuse märgiks. Täpselt nii palju ja nii vähe kui hea on. Ja mõtled, et vot tema iseseisvuspäeva blogipostitus oleks olnud õige presidendikõne. (Aitäh, P.V sinu heietuste eest.)

Ja siis mõtlen iseenda eelmisele blogipostitusele, kus sai hoobeldud, et raskustes ja ebamugavustes on peidus arenguvõimalused. Ja mõtlen häbiga, et miks ma siis nüüd flirdin selle mõttega, et äkki jääks ikka siia mugavasse maailma ja mõnuleks mõned aastad. Küllap neist aastaist saavad aastakümned ja lõpuks sureks siin nahavähki. Sest Eestist on õpitud külge, et päevitada võib, aga siin ju sajab päikesevähki.

Reisil on ikka see tasakaalutuse ja tasakaalu otsimine. Seikluste ja rutiini vahel. Kui reis on lühike, siis seiklusi rohkem, kui pikem, siis minu meelest on inimesel vaja mingit rutiini. Ma hakkasin Eesmärgist Juhitud Elu lugema. Kuigi nüüd toob ka tapamaja ellu palju rutiini.
4.45 äratus
5.15 külli paneb auto käima ja kui 3 minuti jooksul autosse ei hüppa, siis jääd maha.
5.45 lähed järjekorda, et tööle saada
6.25-7.00 saad tööd (alati ei saa ka) (mati saab enne, sest tema on mees, ja mehi tapamajas tahetakse rohkem).
jõuad tööpostile tavaliselt siis, kui on esimene paus (tasustatud muideks). Puhkad enne tööd, et jaksaks tööle hakata. :) hommikul on väga huvitav, sest enamasti teed täiesti uut tööd..täna saagisin Whizzard Knifega lehmakontidelt väikesi taitükke ära. Tundus ressursi raiskamine, aga eks ma olin algaja ka. tundsin küll, kuidas kogenud hakkijad mehed kaastundlike pilkudega vaatavad, et no tegelt ta peaks ju hoopis sedasi tegema. Aga ülemustel on kiire ja nad viskavad ainult sae kätte ja ütlevad, et lõika taid ja ära luud lõika ja pekki ainult natuke...ise otsid tasakaalu, sest kui tahaks kõike taid kätte saada, siis tuleks luud ja pekki ka...kui aga neid üldse ei lõikaks, siis ei saaks peaaegu üldse lõigata..
12.20 orienteeruvalt on lõunapaus (enne seda veel kokku 25 min pause, tapamajas peab inimene olema puhanud ja rõõmus, sest muidu jääb mõnest sõrmest ilma, või kukub ntx 500 krooni väärtuses lihatükk põrandale).
13.00 hakkad ootama tööpäeva lõppu, sest natuke väsimus tuleb ja tegelt tahaks leiba luusse lasta, aga lõuna on nii lühike, et selleks ei ole aega...õnneks on kondistamiseruumis nii külm, et und ei tule väga. (Aga samas on hea tunne ka, natuke saad juba aru, kuidas oma selle päeva tööd tegema peaks).
veel mõned pausid. räägid mõne kohalikuga, pooltest asjadest ei saa aru, naerad igaks juhuks kaasa ja ütled, ou Yeeess. rightooo. Küsid siis kah viisakusest, et kaua ta tapamajas töötand on ja veel mõningaid asju, et sa teistest seljakotlastest eristuksid ja teine kord ehk sind hommikul teiste seast järjekorraväliselt tööle võetaks, sest oled neile mällu sööbinud. (see teooria on hetkel veel läbi katsetamata, aga eksperiment käib, nagu arvata võite.)
4.00-6.00 tööpäeva lõpp...no sõltub, kuhu sind tööle pandi. Kui oled kondistamiseruumis lihakehade paraadi alguses, lõpetad kell 4. Aga kui oled tapmisruumis lehmakaelade pakkija, lõpetad kell 6.
vastavalt siis autos kojusõit, kus arutatakse jõudumööda (sest väsinud ollakse ka), kes millist tööd tegi, kui rõve või huvitav või ebamugav oli...see on vahel päris tore. Igaüks tahab ikka oma tööst rääkida. :)
Jõuad koju. (2 päeval oleme mcdonaldsist drive thru'st läbi sõitnud, no...et kirsifarmi traditsiooni hoida)
Siit tulevad rutiinis elu põhivajadused: söömine, joomine, pesemine, enese lõbustamine (telekas, film, internet, raamat). Ja siis vaidled näiteks Matiga, Allaniga, Hannaga, Külliga..Anni vaidleb ju alati. Vahel sellepärast, et elu tundub ju alati vastuoluline, et kui keegi ütleb valge, tuleb taskaalustuseks öelda Must. :) Mati juba teab seda ja vahel ei lase mul vaielda, vaid on iga asjaga nõus. :) Vahel aga, neelatakse sööt alla ja lähebki vaidluseks. Mõnikord tundelisemaks, mõnikord ratsionaalsemaks. Emotsionaalne, väärtusi puudutav vaidlus on huvitavam. Pärast mõtled mitu tundi veel selle üle. Mõtled, et äkki ikka poleks kõike pidanud ütlema, mida ütlesid. Ja vaidled iseendale teise eest vastu...ja leiad, et näh...mõlemal oleks nagu natuke õigus, ja oledki rahul :) Seda ei tea, kas teine ka rahul on.

Kuna tossud olid täna vihmast märjaks sadanud, siis jooksma ei saanud minna. Muidu tundub, et jooksmine hakkab ka rutiiniks muutuma. See oleks küll positiivne.

Tundub, et õhtu ongi vist kõige vähem rutiinne. Niiet, ikka peab igas päevas mõni mitterutiinne hetk ka olema. Vähemalt tundub nii, aga ei tea...keegi ei vaidle ju mulle praegu vastu...Vaielge Teie, blogilugejad.

Kahju on, et Heli-Mari Arder laulab inglise keeles, tahaks nii eesti keelt kuulda, mitte seda eesti aksendiga inglise keelt. Seda saab iseenda suust kogu aeg kuulda.