Hong Kong

Minu kolm päeva Hong Kongis möödusid linnulennul.

Mida siis Hong Kongist arvata?

No, kerkisid silme ette ja tõusid naharakkudesse mälupildid Singapurist. Inimesed, inimesed ja ikka inimesed igal pool, igal kellaajal. Nagu keegi tööl ei käikski.

Siis mõtled, et tahaks üksi olla, või noh..et ei peaks ootama järjekorras, ei mitte poes, aga tänaval, et saaks kõndida. Noh...ei mahu lihtsalt. Ma ei väsisin sellest inimmassist nii ära, et ei viitsinud isegi pilti teha.

Ja no, mul oli ju vaja endale arvuti ka osta. Sellele kuluski enamus ajast ja energiast.

Avastasin, et kui kasutada oma kena naeratust, siis saab arvutipoes helistada tasuta oma sõpradele, lugeda emaili...sest no, läpakat on vaja ju testida, et kas wifi ikka töötab. :D

Nii ma siis saingi alguses asjad nii aetud, et ei pidanud oma raha kulutama. Ega nemad ka ei kulutanud, sest Hong Kongis maksad ainult kuumaksu ja saad tasuta Hong Kongi siseseid kõnesid tasuta teha, nii mobiilile kui tavatelefonile.

Praegu istus mul siin umbes 10 minutit läpaka kõrval üks igavlev araabia noormees, lihtsalt tuli..küsis minult akulaadijat, ja siis jäigi siia. Ma siis hakkasin igaks juhuks eesti keeles blogi kirjutama, et tal hästi igav oleks ja ära läheks...ega neid araabia mehi siin ju ei tea. Kas just midagi hirmsat, aga lihtsalt tüütuks muutuvad.

Aa, näe tuli tagasi jälle istuma...ma teen temast varsti pilti ka. Noh, et siis teate, kes siin minuga istus. :D Muideks, kuidas mul siis siin need kongus ninaga noormehed ümber on. No, ma olen praeguseks jõudnud otsaga Dubaisse. Ootan oma järgmist lendu Istanbuli, aga sinna on veel rasvased 8 tundi. Niiet jõuan arvatavasti kirjutada teile siia terve romaani ja vaadata Barbara Streisandi ning Robert Redfordi filmi ära.

(nüüd võttis see noormees mult kõrvaklapid ära ja kuulab kristlikku ülistusmuusikat.päris põnev juba, ma loodan, et ta oma lendu väga kaua ei oota. Ta nii ilusti, kannatlikult loeb siin minu blogi, ei tea, ka saab aru ka. :) )

Aga tagasi HK juurde.

Eile umbes kella 6 paiku kõndisin oma viimaseid kõndimisi HK-s ja olin endaga rahul, sest sain isegi mõned fotod lõpuks tehtud ja olin just endale mõned riidehilbud hullu odava raha eest saanud. Ja jõudsin isegi veel kosmose muuseumist läbi ja oma öömaja-pakkujale väikse tänumeene ostetud...



no, väga tegus päev, eks ole. Tais jõudsime mõnel päeval ainult elementaarseid asju teha nagu silmad avada, hommikust ja õhtusööki süüa (lõunatama jaoks olime liiga laisad), ja no näiteks postkaarte kirjutasime ka vahel ajaviiteks...sest päikest peale esimest päeva enam võtta ei saanud.. põlesime esimesel päeval ikka nii ära, et noh...kui naernud ei oleks, siis oleks nutnud küll. :D

(see araabiapoiss tegi minust nüüd pilti, ma siis tegin temast kättemaksuks vastu).

appi, no ma ei jõuagi pointini...see on see, kui ei maksa iga netisoldud minuti eest.

No, ühesõnaga, kõndisin siis tänaval, vaatasin ringi ja nägin vahelduseks ka üht valget inimest...noh, ja kuidagi kahtlaselt tuttav tundus ta..

Ja no, vaadake, kas teie tunnete ära, keda mina Hong Kongis tänaval kohtasin. Uzzzkumatu Lugu!

No ikka Markus Vardja noh, elus ja terve...veidi haavatud küll siit ja sealt, aga ei midagi eluohtlikku...noh, ja siis ma kutsusin ta ka pirakale õhtusöögile, mille ma Jackaliga olin juba kokku leppinud.


Mul ununeski teha pilti tema korterist...tema elukohta ei saa isegi toaks tegelikult nimetada. Ma ei tea, mitu ruutmeetrit täpselt, aga salmekorteri köögist tema eluase suurem eriti ei olnud. Ja akent tema toakesel ka ei olnud. Vannitoas oli tal ka üks väike köögikapp ja pisike keraamiline pliidiraud, kus sai sooja vett teha.
Ja muideks tema oli üks vähestest, kes ei elanud koos oma vanematega.

Miks siis nii? no, iga ruutmeeter maksab Hongkongis rohkem kui meie ruutkilomeeter. :) võib olla päris mitte nii, aga üüratult kõrged on küll seal kinnisvarahinnad. Sellest linnaosast, kust ma endale arvuti ostsin, seal elab 1 ruutkilomeetril 100 000 inimest. Pidavat olema üks maailma tihedamini asustatud piirkond.