Koos toidu loomine, selle maitsmine, oli hea.
Oli vürtse, oli soojust,
oli maitseid ja värskust.
Oli "käte peale panemist" :P ja lähedust.
Ent toit, mille järgi
- nüüd tagantjärgi mõistes -
olin nälga tundnud,
olid sõnad,
sündinud headuse allikast, Jumala rüpest.
Need sõnad ei olnud erilised.
Olid üsna tavapärased.
Iga sõna võib saada väe,
kui see sünnib väest.
nii vajasingi ehk rohkem seda,
mis sõnade taga peidus.
Aitäh kohtumise eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar