Novembri somnambuul

Reedel ETV-st Georgi vaatamise kõrvale sobis imehästi
kohvise koogi loomine.
Toidu valmistamine on kuidagi raviv ja puhastav.
Justkui minu sees ka küpseks pooleliolevad mõtted lõpuni.
Elu on hurmav.


November oma tindises poole viiest saabuvas hämaruses tundub olevat hoomamatu. Justkui sünkjas põhjatu allikas - justkui peites elu suuri saladusi oma tüünes olemises.
Ja kuidagi hooletu ja määramatu on see hiline sügis -
isegi päev ja öö ei vaevu end teineteisest eristama,
tunnid mööduvad nädalast nädalasse pea tuulevaikuses, ja ka tänases udus naabermaja kask ainult veidi õõtsutab end mingis võõramaises rütmis.
Selles vaikses olemises saab kuidagi hing nii täidetud.


Mõni päev tagasi sündisid kaks luuletust:

Öö või päev, kes seda mõistab.
Siilipoiss vist udus hõikas.
Lumerätsak tunni lebab
ja siis kohe ära sulab


.....
Mart, Mart!
Sul on taskupõhjas part.
Hoiad päeva, hoiad kaks,
uhh, kus haiseb! Assa, raks.

Kuidagi unenäoline on ka mõte, et kaks aastat tagasi olin tuhendete kilomeetrite kaugusel,
Austraalias, Unenägude maal, 
ja mugavas rongis istudes
imetlesin piiritut avarust, mis kaunistas end siin-seal
hajusalt  ja end alasti koorivate eukalüptipuudega, mõne otsas ehk oma päevast uneportsu täis magav koala.

Kuigi nii palju aega ja ruumi mahub nende kahe kogemuse vahele, olen ikkagi sama. Iseendast ei rebi end kunagi lahti. Selles kinni-olemises on midagi kindlat. Ja rõõm oli 15. novembrist tol korral ja on ka täna, ehk veidi põhjamaiselt kargem ainult.