kui lähen peale päeva ja tööd oma tuppa.
Panen põlema küünla,
või ka mitte. Vahel vaatan lihtsalt pimedust.
Ja laman oma valge-halli-triibulisel vaibal,
sest see on parajalt kõva ja parajalt pehme.
Ja kuulan vaikust.
Ja lihtsalt olen.
Ja see lihtsalt olemine on kuidagi nii äärest ääreni täis.
Tõnu kirjutab oma Paradiisist.
Ja kui mina kirjutaks kunagi oma Paradiisist...
kas see siis olekski see aeg siin ja praegu - Salmes.
Või oleks see hoopis midagi muud.
***
Suve hakul, veel kahekümne viiesena,
hakkasin enda vanuseks ütlema inimestele 26.
Mul lihtsalt tuli vahetult enne seda päris päeva selline tunne, et 26 tuleb üks imeliselt imeline ja hea aasta.
Ja see on siiani olnud veelgi parem kui oskasin oodata.
Täna, järsku pesu kuivatusrestile kuivama pannes, sooja äsjaköetud ahju äärde, tuli selline tunne, et 27. eluaasta tuleb ka hea, aga teistmoodi hea.
Ja tuli selline helgus ja põnevus nüüd sellega seoses minu sisse.
Oodata on küll päris mitu kuud, aga see ei tähenda midagi.
Häid asju võib oodata küll.
Ja huvitav, et sellised mõtte-tunde erilised selginemised tulevad just kõige igapäevasemaid tegevusi tehes - sokke pestes, pesu riputades, oma vana roosa ja roostetanud jalgrattaga sõites mööda rikkalikult aukudega kaunistatud Karlova teed.
Ja võib olla on need hetked, kui Elu Ülikool just suurimat õppetundi jagab.
Mitte tähtsate lektorite tähtsate sõnavõttude tähtsaid mõtteid täis aegruum.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar