rahu

Täna hommikul ärgata oli teistmoodi.
Mulle ikka on meeldinud hommikuti voodis lamada,
aknast välja vaadata,
(ühe vana puu oksad vahel liiguvad, siis jälle on tardunud)
tunda täit mõnu oma uuest imeparajalt pehmest voodist
ja mõelda sellele, et uus - ideaalne - päev on ootamas.

Enamik hommikutel ei saa see lõputult kesta,
kusagil kuklas on teadmine ootavatest kohustustest.
Aga täna.
Täna oli täiesti imeline hommik.
Ärkasin just täpselt siis, kui selleks õige aeg tundus
ja lamasin ja mõtlesin...
ja tundsin, et mul on täielik vabadus.
Ma ei pea mitte kuhugi minema,
mitte midagi tegema...
ma võin lihtsalt olla.

oeh, süda tahab sellest õnnest ja rahulolutundest lõhki minna praegu.

Ja siis ma mõtlesin K-le,
nagu ma seda ikka iga päev teen,
ega tema seda vist ei teagi.
Kunagi M mulle reisil olles ütles,
et ta mõtleb oma tulevasele naisele,
kas tal on hea, millega ta praegu tegeleb...
see oli nii ilus.
Ma usun - me ei mõtle nii ainult oma kallimatest,
vaid üldse meile kallitest inimestest.
Ja K on viimase poole aasta jooksul mu elus olnud,
peamiselt minu mõtetes...
ja nii ma mõtlesin ka tänases ajatus hommikus,
...kas ta on juba ärganud, kas tal on hea soe,
on tal samuti aega nautida seda ilusat hommikut...
Ja sageli lõpeb see sõnatu palvega,
palvega, et tema päev ka ideaalne oleks...

Ja praegu ma istun juba mitmendat tundi vaikuses,
kuurist tõin puid ja nüüd pragiseb ahjus tuli.
Ja kohe-varsti lähen T-ga pakasest Eestit avastama,
sest tänasest algas mu puhkus ja ma
võin suurema osa ajast teha just täpselt seda mida ma tahan.
Ja mida veel võikski tahta?!