isetehtud sünnipäev

Iga päev on kellegi sünnipäev.
Täna oli minu venna sünnipäev.
"Head uut aastat!" ütlesin veel, kui tuisu sisse lahkusin.

Jõudsin mitmel korral mõelda meie vaiksel õhtul, et see on üks ilusaim sünnipäev, kus kunagi olnud olen.

Oligi see pigem koosolemise õhtu, sest päeval käisime hüvasti jätmas oma vanatädiga. Surm ja elu ulatasid teineteisele käe, või ainult viipasid tervituseks eemalt?! Ei tea, mulle meeldib, et mõned asjad jäävadki....ainult tunnetamiseks.

Vennale küpsetasin sünnipäevaks leiva.
Õigupoolest kaks leiba, sest ma ei olnud kindel, milline neile maitseb. Nii sai üks leib rukkijahust, teine rukki ja täistera nisujahust.
Mõlemad maitsesid.

Tema kunagine parim klassivend ja sõber tõi pojaga ahvenaid, millest keetsime kalasuppi.
Ahvenasupp ja koduleib.

Ja õues veel lapsepõlvest mäletatud sügavad hanged, kust läbi vonkles kitsas teerada saunani. Ja ühevõrra mõnusad olid saun ja lumme hüppamine.

Jah, nii ilus oli see õhtu.
Jah, mul on ilus vend ka.

Eelmisel aastal kinkisin vennale laulu:
Igal õel siin ilmas on üht venda väga vaja - 
kes mähkmed ära vahetaks ja lohutaks kui vaja,
kes parandaks kõik katkiläinud asjad, südame,
kes rõõmu jagaks, mures toetaks - just vend on see.


Igal emal-isal on üht poega väga vaja,
kes seiklustesse satuks ja juuksed püsti ajaks,
kes isaga käiks tööl ja ema kulu nalja teeks,
kes korra aastas vanaemal korstna terveks teeks.


Igal väikse tütrel on üht isa väga vaja,
kes sülle võtaks ja vähe juttu ajaks.
Ja iga naise õnnelikuks teha võib üks mees,
just iseendaks jäädes - kõige parem see..