inimene on disharmooniline

Eile avastasin kahetsusega, et olin loengut ette valmistades unustanud vaadata ETV saadet kahekõne, kus kõneles Fred Jüssi. Õnneks täna hommikul saadet korrati. :)

Fred ütles, teiste asjade hulgas, et inimene on disharmooniline. Jäin selle üle mõtlema.

Kuigi minu eelmises postituses ma kõnelen, mida tähendab harmoonia, siis ma usun, et me kõik teame ka seda, mida tähendab disharmoonia ja kuidas see on inimeseks olemise osa.

Ma olen mõnda aega mõtisklenud selle üle, kuidas peaks elu elama, kuidas peaks elus olema põimitud õnn ja õnnetus, rõõm ja kurbus, rahulolu ja rahutus, paigalseis ja edasiminekutung, olevik ja minevikus-tulevikus elamine. Ja mulle tundub, et elu on tõesti nagu muusika - kord on seal ebakõlad, ei ole harmooniat. Ja siis jõuab see harmooniasse.

Ma mäletan neid hetki, kui mängisin muusikakoolis akordeoni ja kui võimas oli see tunne, kui tasastest helidest kasvas muusika valjemaks, sest akordeoni mängides tuleb selleks ka rohkem pingutada ja kõvasti lõõtsa tirida - see tekitas tunde, et ma olen muusikaga üks. Sisemine valjenemine kandus üle akordeoni helidesse ja vastupidi. Vahel mulle tundus lausa, et olen akordeoniga justkui dialoogis. Tekkis mingi side. :) Ja teiste muusikute lugusid mängides oli võimalus astuda dialoogi nendega - püüda tabada seda, mis toimus nende hinges, kui nad ühe või teise pala kirjutasid.

Fred kõneles ka sellest, kui õnnelik on ta Eestimaal elades. Ja kui ilus talv on. Ja mina tunnen seda sama - nii õnnelik olen sel talvel. Rõõm on vaadata, kuidas taevas on iga päev veidi erinev, muutub lume värv, õhkki on iga päev erinev. 

Austraalias olles kogesin seda, kuidas võib ära tüüdata see, kui nädalaid on taevas pilvitu - ikka üks ja see sama teravalt sinine taevas. Ei mingitki muutust, edasiminekut.

Eluga on vist ka nii - ja ega muusikatki oleks, kui ei oleks muutusi, harmoonia ei vahelduks disharmooniaga. Ei oleks ka elu?

Endel Tulving ütleb, et inimene suudab tajuda kronesteesiat - ajalikkust - minevikku, olevikku, tulevikku, enese ajas kulgemist. Teatud amneesikute puhul see võime on ära kadunud - nad elavad olevikus - neil puuduvad isiklikud mälestused, teatud mõttes on sellega ära kadunud ka osa nende identiteedist, enese tunnetamisest.
Ja mõni päev mõtlen minagi, et küll on eriline see aeg praegu - kui justkui olen harmoonias. Aga kusagil on tekkinud minus tunne, et varsti tuleb muutus...ja kunagi on olnud teisiti kui praegu. Kui neid mineviku ja tuleviku mõtteid ei oleks - siis ei oleks ka praegust õnne?

Jah, elu on muusika. :)

***
Fred ütles ka seda, et noore inimese mõtted on teistsugused kui vana inimese mõtted.
Vahel ma loen enda blogi vanu postitusi, ja avastan, et näe...ma enam ei mõtlegi nii...
midagi on nagu küll sama - aga midagi on ka teistsugust.
Ootan põnevusega, millised mõtted on mul aasta pärast, viie, kümmne või viiekümne aasta pärast. :)