Ärkasin ja olin õnnelik.
Ilma põhjuseta.
Ja avastades, et nii hea on olla,
oli juba veelgi rohkem põhjust õnnelik olla.
Võib olla ma sellepärast hindan seda, et minu "patsientidele" on õnne-tunne luksuskaup, mida nemad endale tihti lubada ei saa.
Ja päike ja hommikune kargus ja kergus õues.
Ja linnulaul (endiselt kahtlustan, et tihased).
Ja nüüd veel üks ammu-oodatud rõõmusõnum postkastis.
Sama hea päev, kui lapsena kevade esimesed keksu-päevad.
(keks on plikade hüppe-mäng, neile kes seda ei tea)
1 kommentaar:
huvitav kas on nii, et kui neid ideaalseid päevi on mitu tükki järjest ja kohe päris tihedasti, siis saab lõpuks öelda, et oli tavaline päev. Ja siis keset neid ideaalseid päevi hakkab hing igatsema veel midagi täiuslikumat, või siis säilitab ideaal siiski oma ideaalsuse.
Postita kommentaar