Vahel löön lahti ma tiivad,
ja sirutun üle maa.
Rändab mu mõte nüüd tuulena,
hing mähib udusse end.
Liibudes üheks saan koorega,
õitsevail silmil nüüd ilutsen.
Päikesest lõkkele köetuna
luidetel tunde mu keha..
Öösiti hääletus vaikuses
liuglen ma auraval järvel.
Hommikul jahedast allikast värskena
koidukastest ma joobun...
Nüüd tõusen laulma ses piiritus
sinises taevas üht laulu.
Nii palju ...ses kevades...
oh, nii palju on...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar