Muretsemiseks on alati põhjust?

Ma mõtlesin, et täna kirjutan pikemalt...(hoiatuseks neile, kellele meeldivad lühemad postitused).

Nüüdseks (neljanda koolinädala lõpuks) on selgumas, mida ma siin täpsemalt õpin. :) Jah, Austraalia bürokraatia veskirattad jahvatavad vahel väga aeglaselt. Kuigi Uku blogist Tema Torontosse mineku kohta lugedes, läksid minu viisa asjaajamised Tema katsumustega võrreldes ülilihtsalt. Kui välja arvata see arstionu, kes küll lubas mulle pidulikult, et saadab paberid mõne päeva jooksul Saksamaale büroosse, aga pidas siis paremaks nende saatmisega 3 nädalat viivitada. Küllap ikka selleks, et ma saaksin ka veidi adrenaliini verre, kui päevad väljalennuni lähenevad, aga viisat ikka postkastis ei ole...Aga õnneks mu sisetunne mind ei petnud, ja viisa saabus täpselt sel päeval, kui pidigi. 4 päeva enne väljalendu.

3 päeva enne minekut oli K pool oma pileteid ja viisat ja muid vajalikke pabereid välja printimas, kui tegin K-le nalja, et huvitav, kas mu lennujaamad ikka klapivad...See oli hea nali, sest ilma naljata, poleks ma tõenäoliselt avastanud, et mu rahvusvaheline lend maandub Melbournes Tullamarine lennuväljal, aga kohalik lend Sydneysse väljub Melbourne uuest väiksest Avaloni lennujaamast...Tegin siis Jetstarile skaipi - ootasin 12 minutit neil liinil, siis oldi nõus mu lennu aega muutma, aga kui selgus, et tahaksin tegelikult muuta Avaloni Tullamarine vastu, öeldi, et "seda kahjuks ei saa" ja siis enam mu küsimustele ei vastatud ja mingi hetk hakati lobisema kellegiga ja ma siis katkestasin kõne...

Otsisin siis endale uue lennupileti, seekord Virgin Bluega - ja jälgisin ekstra hoolikalt, et lennujaam klapiks - ostsin pileti ja oli hetkeks juba rahul ja tegime K-ga jälle nalja, et peaks ikka korra veel piletid üle vaatama, et kõik klapiks! :D Kell oli siis juba 3 öösel, kui avastasin, et mu rahvusvaheline lend jõuab Austraaliasse mitte 26.juuli vaid 27.juuli, aga seda kuupäeva erinevust ei olnud lennupiletite väljaprindil näha, ja nii ma siis pidin maksma lisaks 500 krooni, et muuta lend päev hilisemaks...(paar nädalat hiljem leidsin, et ühel esimestest Estraveli väljaprintidest ikkagi oli märge lend saabub +1 päev; kahjuks mitte aga hilisematel väljaprintidel, kui olin vahetanud lennukis istekohti jms...).
Nii sai ka Macquarie Ülikooli Välisüliõpilasteenistus minult umbes 3 täpsustust, saadetud tunniste vahedega, millal nad täpsemalt peaksid mind lennujaamast üles korjama. (Ja tegelikult tühistati lõpuks mu kohalik lend ja mind pandi teisele lennule, õnneks varasemale ning istusin Sydneys lennujaamas ja mõtlesin, et kas keegi siis lõpuks ikka tuleb ja korjab mind üles või mitte..ja tuli...üks ülimalt vahva ja armas Uus-Meremaa verd vanahärra, kes mulle varase hommikutunni pärast ka ühe kohvi välja tegi).
Seega võttes arvesse kõiki võimalikke sekeledusi, läks mu saabumine väga sujuvalt...ja jällegi leidis kinnitust see, et "Ei tasu muretseda, enne kui ei ole põhjust, sest tegelikult võib kõik minna paremini kui arvad." Ja enamasti lähebki!

Sellise suhtumisega olen ma siin 4 õnnelikku nädalat olnud. Ja mul on tõeliselt hea meel, et ma siia tulla otsustasin, kuigi õppeained, mida ülikool mulle pakkus ei ole magistri, vaid 4 aasta õppeained.

Austraalia kõrghariduses on 3+1+2/4 süsteem.
3 aastat undergraduate ehk bakalaureus
1 aasta koorekihile Honours ja muudele Postgraduate Diploma (erinevus on prestiižis ja selles, et Honours tudengid teevad uurimistöö, 60% kogu õppest, individuaalselt; PGD tudengid viivad uuringu läbi rühmas, aga iga üks kirjutab töö iseseisvalt).
Edasi Postgraduate Studies
Master of Research või Master of Coursework (esimene siis teadusmagister, teine praktiline)
või Doctor of ....(mis lisab magistrile 2 aastat juurde, kokku 4)

Seega võtab siin doktorikraadi saamine aega 8 aastat.

Nüüdseks hakkab mulle tunduma, et kõrgharidust ei omanda siin teps mitte nii suur protsent elanikkonnast nagu seda on Eestis. Kõrgharidus on üsna kallis (1 semestri hind kõigub 10 000-20 000 dollari vahel). Paljud tudengid käivad kooli kõrvalt tööl. Lisaks õppemaksule on vaja osta ka kursuseõpikuid (courseReaders) - sageli on need õppejõudude endi kirjutatud, ja nii hea lisaraha teenimise võimalus. Nende raamatute hinnad kõiguvad vahemikus: tasuta - paarsada dollarit.

Kuna ma siin praegu suu puhtaks räägin võin valgustada veidi veel muudes finantsaspektides minu siiatulekut.

Lisaks õppemaksule peavad tudengid kusagil ka elama - Macquarie University on Põhja-Sydneys ülikoolilinnak, mis on ääristatud ülikoolile kuuluvate ridaelamutega. Nädalaüür kõigub 150-200 dollari vahel.
Tudengiviisa maksab ca 7000 krooni, ühesemestri tervisekindlustus 2300.
Kulu lennupiletitele tõenäoliselt jääb 22-25 000 piiridesse (ma ausaltöeldes ei saa aru, mille järgi DORA7 toetuse reisikulutusteks annab. Näidake mulle, kui paljud suudavad 13 000 krooniga siin unenägudemaal ära käia, isegi kui maha arvata mu äpardus lennupiletidega).
Toidule kulub nädalas (sõltuvalt vajadusest) 30-70 dollarit.
(enamasti tuleb hinnad korrutada ca 1.5-ga, liha 2-ga, piim on enamvähem samas hinnas).
Riided jms on enamvähem samas hinnas kui Eestis.
Greppi taolises restoranis on praad ca 20-30 dollarit,
kinopilet 8-15 dollarit.
kontsert-ooper ooperimajas ca 40-100 dollarit
Ühistranspordi osas hinnad erinevad, sõltuvalt mitu tsooni (kui pika sõidu) plaanid läbida.
Keskmiselt on 1 ots 25 krooni, edasi tagasi tudengile 45 krooni.
Nädalapilet tudengile 24 dollarit (ca 260 krooni), täiskasvanule topelt.
Selle piletiga saab tasuta sõita bussides, metroorongides, trammides ja linnapraamidel (jah, ka praam on üks ühistranspordivahendeist).

Mul on õnnestunud leida endale üks tore kursusekaaslane, kes varustab mind tasuta nüüd pagaritoodetega, sest ta naaber on pagar ja nii on mul vahvad saiad-küpsetised tasuta laual.
Häid inimesi on mu ümber sattunud teisigi - mu korterikaaslane Jaapanist lõpetas pidulikult ühe peatüki oma doktoriväitekirjas ja tegi mulle sel puhul õhtusöögi Jaapani restoranis välja. Samuti õnnestus tal miskitpidi saada tasuta piletid väga huvitavale üritusele - Thai Puppet Show. Soovitan, kui kellelgi tulevikus selline üritus jalgu jääb..kehade võluv sünkroonne liikumine...ja elluärkavad meetripikkused detailselt voolitud ja säravad nukud...

Mul on harjumus välismaal elades endale asendusvanemad otsida, ja õnneks olen leidnud ka Sydneys endale "vanemad". Gerdi ja Marleeni armsad sõbrad Brian ja May, kes mind enda pool nii lahkelt võõrustanud on ja mind kutsunud kaasa ka amatöörteatrisse...
Briani vitaalsus ja elujõud ning sära May silmis kinnitab jällegi, et targalt elades on inimene kui vein - aastatega aina küpseb ja muutub paremaks....

Macquarie Ülikooli jõudsin ma läbi ühe südatalvise õhtuse otsuse, kui kandideerisin AEN (Australian European Network) stipendiumile. Sel korral ei ole mul Austraaliasse tuleku suhtes olnud erilist elevust - ka siin olek on üsna loomulik ja lihtne - ja seetõttu oli see isegi veidi oodamatu, kui mulle stipendium anti. AEN programmis osaleb 8 Austraalia ülikooli, seega asusin ma nende kodulehtedel infot koguma ja valisin AEN nõudmiste kohaselt välja 3 ülikooli: minu enda salajane eelistus oli Macquarie, aga huvitava õppekavaga tundusid ka Deakin ja Griffith. AEN vist tunnetas mu sisemise valiku ära, igal juhul nad pakkusid mulle Macquariet, koos hoiatusega, et sinna magistriprogrammi on raske pääseda, millele hilisem reaalsus ka pitseri pani. Nimelt peale pikki läbirääkimisi ja eesti õppeainete inglisekeelde tõlkeid ja kinnitusi dekanaadist ja erinevaid motivatsioonikirju ja soovituskirju Macquarie Ülikooli psühholoogia osakond ikkagi ei uskunud, et ma kõlban nende magistris õppima. Kohale jõudes nad selgitasid, et neil on kliinilise psühholoogia magistrisse hirmus suur konkurents (mis tundub tõesti ülehaibitud olevat), sest tegemist on ühe prestiižikaima kliinilise psühholoogia programmiga Austraalias. Siiski on mul teatavaid kahtlusi nende põhjenduse osas - sest 2a psühholoogia magistrant Austriast saab võtta kaks kliinilise psühholoogia magistri ainet. Seega mulle tundub, et tegelikuks põhjuseks on: "Is Estonia really a country?". Ja olgem ausad, mingi postsovieti riik, kus rahvaarv on naljanumber, ei ärata erilist usaldust. Ja miks peaks üldse kaalumagi mingi kahtlase riigi välistudengile ainete andmist, kui iga teine siinne 4-aasta tudeng palavikuliselt üritab justnimelt kliinilise psühholoogia programmi sisse saada.

Stipendium kindlustas ainult tasuta õppe, ja sealt algas siis jaht Kristjan Jaagule ja Dora7-le. Sellega oli veidi pusimist, ja tänu järjekordselt väga toredale ja abivalmis välisüliõpilasteenistuse koordinaatorile, õnnestus mul juuni keskpaigas saada jällegi veidi ootamatult DORA7. (kuna kandideerimistähtajad olid juba möödas, siis tegelikult ma isegi ei kandideerinud enam, aga mu koordinaator oli seda omal algatusel teinud). Ja kuigi ma olin juba rahul, et mu sõit jääb ära, sain ma ootamatult juunis ikkagi "väljalennu loa".

Õnneks anti ka muu töökohalt - kliinikumist - jah-sõna 22-nädalaseks puhukusepikenduseks, ning ka minu tore magistritöö juhendaja lubas kätt pulsil hoida seniks kuni ma ära olen.
Dora7 stipendiumileping sai kiirelt sõlmitud ja ülikiire oli ka rahaülekanne, mis tegi asjad minu jaoks oluliselt lihtsamaks - lennupiletid olid nagunii juba kallimad, sest aega oli minekuni 1 kuu.

Kui nüüd tagasi Macquarie Ülikooli juurde tulla, siis võrdluseks võib tuua tudengite arvu: ca 30 000.
Ülikool vaevleb kergelt majanduslikes raskusest - ka siin on vähendatud loengute arvu ja rohkem on iseseisvat tööd. Suur sissetuleku allikas nende jaoks on välistudengid ja seda on näha ka tänavapildist - üle poolte tudengitest on pärit Hiinast.

Mul on sel semestril 3 õppeainet:
Psychology At Work (Töö- ja Organisatsioonipsühholoogia)
Advanced Health Psychology (Tervisepsühholoogia)
Ja uskuge või mitte...aga selline aine nagu:
Psychology of Driving (Liikluspsühholoogia) - mis minu jaoks ei haaku väga minu kitsamate erialaste huvidega, aga on väga vahva kursus (ühendades endas tähelepanu, isiksuse, sooliste erinevuste jms psühholoogiat). Kursusel on kokku minuga 6 tudengit, seega on meil selline mõnus arutelugrupp. (eelmisel aastal olevat ainet võtnud ainult 1 tudeng ning nii nad istusid 12 nädalat kabinetis kolmekesi, sest ainet annab kaks õppejõudu - milline luksus!).

Kõikide ainete osas pean mütsi maha võtma siinsete tudengite ees, meeletu õppimine, sest tegemist on 4-aasta ainetega, seega kõigil terendab silme ees, kas lõpp ja siirdumine tööturule või tiheda konkurentsiga magistriõpe. Tööpsühholoogia õppejõud meenutavad seda asjaolu pea igas loengus.

Ja ma sain oma esimese šoki, kui tegin ettekande, mis pidi olema 10-minutit - aga tegelikult oli see petekas. Sest kohalikud tudengid tegid ülimahukad ettekanded, mis venisid 20-25 minutit pikaks. Hinne "D" oli esialgu õudne, aga siis selgus et D on tegelikult Distinction, seega on selle väärtus "B".

Iga minu õppeaine maht on "4 Credits", mis Eesti süsteemi ülekantuna annab10 EAP.
Seega oli mu selle semestri koormus eilse seisuga 30 EAP, tänasega aga lisandus praktika Research Assistant'ina Emotional Health Centre's, mis lisab mulle 7.5 EAP ehk 3 Credits.

Minu tänane postitus sai alguse tegelikult mõttest "Muretsemine on mõttetu. Sest lõppude lõpuks läheb kõik teisti kui oled planeerinud. Lõppude lõpuks läheb kõik paremini."
Võib olla päris alati nii ei saa öelda, aga selles olen nüüdseks küll veendunud, et kõigis olukordades, kuhu olen sattunud, saab leida midagi kasulikku. Ja vahel ikka on kõhe tunne, sest tegelikult on läinud praegu kõik paremini kui olen oodanud.

Minu väite põhjendus:
1) Tööpsühholoogia on olnud ülipositiivne üllatus. Aine on väga huvitav, seda annavad entusiastlikud ja andekad õppejõud, kes ise töötavad paralleelselt ka firmades konsultantidena - seega ujuvad kui kalad vees organisatsioonimaailmas.
2) Tervisepsühholoogia teine semestripool tõotab tulla vahvalt praktiline - lõdvestamistreening jms
3) Liikluspsühholoogia on lõpuks selline vahva rakenduslik aine, kus kõik minu eelnevad tähelepanu ja teadvuse jms eksperimentaalpsühholoogia teadmised kuluvad marjaks ära.
4) Ootamatult tore praktikavõimalus!
Nimelt ootan põnevusega praktika algust! :) Minu juhendaja on Helen Donn, pärit Inglismaalt. Tulnud siia backpackerina, aga siis jäänud paikseks ja nüüd töötab teadlasena ülikooli juures. Nad on lõpetamas 8-a pikkust longituuduuringut väikeste lastega, kes on häbelikud, kartlikud ja äreva kiindumussuhtega. Nende eesmärgiks oli uurida, millised neist ja teistest omadustest ennustavad hilisemas eas ärevushäiret. Nüüdseks on nende uuritavad lapsed 12-a. Ja nad on alustamas uut longituuduuringut, kus planeeritakse teha terapeutiline sekkumine 50-le 4-aastastele lastele, samaväärse kontrollgrupiga.
Minu osa saab loodetavasti olema tutvumine eelneva tööga, ema-lapse videode kodeerimine, vajalike testikomplektide valik ja kokkupanek ja kui hästi läheb saan koostöös ühe kliinilise psühholoogiga ka mõnd last testida ja ehk isegi ka veidi terapeutilist sekkumist. :)

Eelnevat arvesse võttes arvasin ma, et mul lihtsalt veab. Aga viimaste sündmuste valguses olen ma hakanud arvama teisti. Nimelt on mul ümber mõned inimesed, kes muretsevad hirmsasti. Noh, muretsemiseks ju võimalusi on: erinevad nõuded essee esitamisel (küll peab neid saatma läbi Turnitin plagiaadikontrollifiltri ja panema varukoopia osakonna postkasti ja siis veel webct'sse üles riputama). Muretsetakse ka stipendiumite laekumise ja muude asjade pärast. Mulle hakkab nüüd aga tunduma, et minu meel on rahul mitte ainult sellepärast, et mul eriliselt hästi läheks, vaid et ma lihtsalt ei muretse enamasti.

Seega ongi mul praegu käsil väike eksperiment: "Kas muretsemata saab planeerida nädalast retke Austraalia sisemaale - kõrbesse?"
Plaan on rännata veidi Ulurus, Kata Tjutas, Kings Canyonis, West McDonell ja Kakaduu Rahvuspargis.
See retk tõotab tulla üsna kulukas ja raputada meid tühjaks kogu reisimiseks mõeldud rahast - üritame praegu reisi saada 1000 dollari piiridesse.
Aga siin ilmnes suur erinevus minu ja mu reisikaaslase vahel. Ja minu jaoks ootamatu, sest ma olin harjunud reisima kas Mati või Külliga, kes üldiselt on mõlemad väga rahumeelsed! :) Aga minu reisikaaslane on selline viks härrasmehe tüüpi Indialane, kes algselt ütles, et tema teeb Indias metsikuid džunglireise, aga nüüd kui me reisiplaane tegema hakkasime, on ärevust palju tekkinud.
Näiteks, kui tegin enda meelest suurepärase ettepaneku, et magaks kõrbes põõsas, et karavanpargis ööbimise pealt kokku hoida, vajus ta näost ära: "Oioi, see on ohtlik - trahvid on vähemalt 100 dollarit!" Ma küll üritasin selgitada, et mu sõbrad reisisid nii mitmeid nädalaid...asi lõppes emotsioonidega. :)
Teiseks tuliste arutelude teemaks on meil praegu liiklusvahend. Ja üks variant oleks rentida auto, mis nõuaks kahekesi reisides meilt umbes pool eelarvest. Teine võimalus oleks kasutada ära pakkumised, kus autorendi firmad otsivad inimesi, kes nende autod teatud sihtpunktidesse tagasi viiks. Leidsimegi minu meelest ühe väga vahva campervan'i, millega saaksime läbida 1500km 2500st. Päeva rent on koos kindlustusega 25 dollarit+ diisel. Aga oh õnnetust!" Tegemist on ju "hiilgasuure" automürakaga!", minu reisikaaslase sõnul. Ja selle asemel, et vaadata asja positiivsele küljele - mõnus mugav voodi vähemalt osaks ajaks teekonnast+ dušš ja võimalus ise toitu valmistada...ja 4-5 päeva, millest minu arvestuste kohaselt piisaks küll. Ja huvitav on isegi, et kui me vaatame sama fotot sellest campervanist, siis temale paistab see, mulle tundub, oluliselt suuremana...

Ja nende näidete varal mul on üha rohkem tunne, et iga reis, semester välismaal võib kaasa tuua potentsiaalseid ootamatuid olukordi, ja muretsejatele anda suurepäraseid võimalusi muretsemiseks...
Ja kui ma enne arvasin, et ma olen õnnelik, sest mul lihtsalt ei ole üldse probleeme, siis nüüd mulle tundub, et mul ei ole probleeme, sest ma ei defineeri teatud olukordi oma elus kui probleeme, vaid kui väljakutseid, kui võimalusi...

Seega minu tagasihoidlik soovitus on: kui te olete suured muretsejad, ärge minge reisima või vähemalt ärge minge reisima nii, et lahtisi otsi on palju. Te lihtsalt ei naudi seda kogemust nii palju ja võtate tuju ära ka enda ümber olevatelt inimestelt. Valige selline parajalt ärevusttekitav olukord - et natuke oleks teadmatu, aga mitte üleliia...minge alguses näiteks Euroopasse vahetusüliõpilaseks...või tehke häälega tiir peale Eestis, siis Euroopas.. ja siis pistke nina kaugemale. :) Loomulikult jääte te ellu ka mujale minnes ja teil on kindlasti ka hiiglama vahvaid aegu, aga ma garanteerin naisolevustele vähemalt mitmel korral punaseks nutetud silmad ja meesolevustele ebamugavuse ja ärritunud meele! Ja nutta muidugi tasub, see maandab stressi. Ja kui Te juhuslikult ikkagi olete selles olukorras, siis järgige Mati üleskutset: "See, kes küsib, sellele antakse!" Niiet, ei tasu käed rüpes istuda, vaid alati mõelda, kas antud olukorras ma veel midagi teha saaks. Üldiselt saab küsides juhtuda ainult kaks asja: antaksegi või siis ei anta. Aga kehvemaks üldiselt ei lähe asjad - kui ilusti küsida! :)

Ja minu kummardus Sulle, kes Sa kõik selle kraami läbi lugesid! Kui Sa seda tegid, siis võid jätta märgi maha oma vägiteost kommentaarina. :)