kesknädal

Minu tänane päev oli meeldiv nagu leebe kevadtuul,
mis ka päriselt õhtul mu lokkidega mängis.
kui ma läbi linna kunstigaleriist koju jalutasin...
Aga...

...hommikukohvi kõrvale kirjade lugemine
ja väike ports eelseisva eksami materjali läbitöötamine
vürtsikalt teravas hommikupäikeses...
jalutuskäik liikluspsühholoogia loengusse.

Kuigi liikluspsühholoogia oli algselt väga absurdne aine,
siis on osutunud need loengud tõeliselt põnevateks,
kus minu eelnevad teoreetilised teadmised tajust, tähelepanust,
ning eksperimentaalpsühholoogia põhitõdedest,
põimitakse meeldivalt praktiliste igapäeva probleemide ja lahendustega.
Ja seda juhtub minuga ka esimest korda, et juba mitmendat nädalat
on loengus kohal 100% tudengeist  - kokku 6 ja lisaks 4 õppejõudu.
Viimased loengud on olnud tõeliselt põnevad,
sest meie külalislektor Ian Faulks jagab oma arvukatest
valitsuse liiklusohutuse töögrupi osalemise kogemustest.
Täna saime ülevaate tuleviku tehnilistest lahendustest,
mis peaksid inimvigadest tulenevate õnnetuste arvu vähendama.
Mõned neist on ka juba kasutusel...

Peale seda lippasin kiirelt laborisse oma viimast EEG katset tegema,
Esmaspäeval käisid mul muideks katses Gerd ja Marleen.
Gerd oli väga tubli ja nunnu seal katset tehes. :)
Seekord aga oli mul katses üks fotograaf Josephine,
kelle värbasin couchsurfingu lehele riputatud kuulutuse kaudu. :)
Temaga juhtus ikka kõike -
 esiteks, pidime katse katkestama esimese bloki järel,
sest ta alustas teise blokiga juba siis, kui ma alles EEG programmi uuesti käima lükkasin,kuigi ma olin eelnevalt rõhutanud, et oota! :)
Ta oli ainus mul 17 katseisikust, kes seda suutis teha!
Aga see oligi lõpuks väga hästi,
sest tuli välja, et mingil kummalisel kombel olid kõrvaklapid valesti -
parem vasakus ja vasak paremas.
Poole katse peal mainis ta, et tal on nüüd vaja kommi süüa,
sest ta on diabeetik ja tal on suhkrut vaja.
Õnneks oli tal kotis kummikarusid, ja ta siis mugis kiirelt mõned.
Korra oleks ta ka magama jäänud.
Ja lisaks kõigele oli tal köha,
aga ta oli hästi tubli ja köhis ainult pauside ajal....
Pesin kiirelt elektroodid ja mütsi
ning pistsin põske kaks kodust kaasapakitud pannkooki vahtrasiirupiga
(meil on laboris köök).

Laborist lippasin kiirelt metroojaama,
vahepeal haarasin ka veel ühe hää oakohvi,
ning pärast tasuta kätte pistetud linnalehest leitud info üle rõõmustamist,
sest nädalavahetusel toimub Sydneys India kultuuri festival,
jõudsin kesklinna nagu kolmapäeviti tavapärseks on saanud...
Kiirustasin mööda tööpäeva lõpetanud pintsakutest ja seelikutest,
et jõuda NSW kunstigalerii "Art after hours" iganädalasele üritusteõhtule.
Kaks nädalat tagasi kuulsin seal ühe senise elu kõige inspireerivama kõne...
Jeff McMulleni teleajakirjaniku mõtteid "True Stories" ehk Tõelistest Lugudest
ehk siis austraalia põliselanike võimsatest lugudest ja erakordsest aupaklikusest selle maa ja loodu ees.
Ja veidi müstilisi lugusid oli seal ka...
Sel korral esinesid kaks kaunist põliselanikest muusikut,
ja tegime giidiga väikese tiiru ajutiselt NSW galeriil külas olevas India kunsti erakogus...
seal olid mõned väga juuspeened mitmesaja aastased tööd üleval...

Aga jällegi - see kojutulek - sellega tipnes õhtu.
See jalutuskäik läbi parajalt sooja ja nüüd päevasaginast juba rahunenud kesklinna,
kus vahelduvad vanad koloniaalajastu ehitised moodsate klaasjate kõrghoonetega,
ja jalutada läbi kodutude õhtuse vabatahtlike poolt jagatud einele ja teejoomisele kogunemisest...

pooltühjade lettide taga õhtujuttudest haaratud araabia mehed,

arutlemas päeva tippsündmuste üle..

tänavanurgal trepil kitarri tinistav muusik - 

ikka seesama dollar endiselt pillikastis
ja mõned mündid lisaks ....

ja metroost haarata elu esimene Samosa -
(india köögist pärit pirukas kartuli ja läätsetega) -
mille kõrvale antakse "esimese korra" puhul tasuta mündijogurti kaste...

sellised möödaminnes kogetud naeratused ja heatahtlikkus -
need kõik teevad olemise väga kergeks siin.
Jah - kuidagi igapäevane on see juba -
see avatud suhtlemine kõigi vahel,
rongis olles naeratus hindu naiselt,
ja iphone sukeldunud aasialane parema käel,
tema kõrval pingil leabamas plastmasskarbid,
kust võib aimata kaasapakitud lõunast tunnistust andvaid üksikuid riisiterasid...

Alati kaasas olev vihmavari,
sest siin vaheldub päike vihmaga nagu nõiaväel,
ööga rüütatud vaikiv ülikoolilinnak...
siis kuidagi on meel teravam,
sest ei ole vaja end enam lukustada päevase närvilise müra eest...

Selline on minu kolmapäev Sydneys.