minu lugu

nii mõnigi teist on küsinud, et millal ma räägin siis, miks ma nimetan end kristlaseks, miks ma käin kirikus, miks ma palvetan, miks ma usun, et Jumala tahtmine sünnib minu elus.

nii nagu sõrmuste isanda triloogial on tegelikult proloog - Silmarillioni lugu, mida juhatab sisse hingematvalt kaunis maailma loomise lugu (soovitan lugeda), on ka minu saamise lool eellugu. tegelikult käisin ma väikese plikatirtsuna vahetevahel pühapäeva koolis, kuulasin põnevaid ja uskumatuid lugusid kellestki mehest, kes oli hea, aus ja suhtus ka lastesse väga sõbralikult. kuulsin ka sellest, kuidas tal oli hea süda ning ta leidis aega vaeste, haigete, õnnetute, naiste ja varaste jaoks. Mitte ei teinud neid ainult terveks, vaid kuulas neid ning oli nendega aus. kui mu väikese tirtsu elus olid tõeliselt suured mured - kord kartsin, et olin oma vennale eluohtliku vigastuse tekitanud, ma olin tõelises surmahirmus, siis ainus lootus ja palve oli mul Jeesuse poole, sest kui tema aitas teisi, siis ehk aitab ta ka mind.

lugu Jeesusest ning Piibel olid minu südames kõik see aeg mingis mõttes erilised, kuid kirik, kristlased ja ustele koputadesoma ususoustiga meid ülekallavad jehoovatunnistajad muutsid selle loo võõraks, kaugeks, ebareaalseks ning silmakirjalikuks. Musta riietunud ürpi kirikuõpetaja sünge ning monotoonne hääl ja veel süngemad ning rõõmsaid emotsioone tapvad kirikulaulud ei seostunud üldse selle pildiga rõõmsast ja elujaatavast Jeesusest.

aastaid hiljem keskkooli lõpuklassi eksamistressi ajal läksin ühte inglise keele laagrisse. kohale jõudes avastasin, et seda korraldasid kristlased ning kaalusin isegi, et kas tasub jääda. enamik ajast rääkisime siiski teemal edu, eesmärgid meie elus, miks neid omada ning kuidas neid saavutada...vestlesime niisama mõnusalt ning mängisime, lasime end lõdvaks - täielik lõõgastumine. minu väiksemas vestlusgrupis olid ka mõned kristlased ning nad rääkisid vahel ka OMA lugusid usust, Jumalast, palvest jne. Mõttes vastasin neile: "okei, see on üks viis asja näha".

siiski üllatas mind see, et vastupidiselt poolsurnuna näivale kirikuõpetajale olid nad täis elurõõmu, positiivsed, ei mõistnud kõiki ja kõike hukka, olid siirad ning kuulasid ka minu lugu. mõtlesin, et vajan ka usku, et olla vähegi päikselisem siin maailmas.

pool aastat hiljem ülikooli esmakursuslasena hakkasin suhtlema mõnega neist ning käisin nende üritustel. avatasin, et nemad ei laulagi igavaid laule ning arutlevad ning otsivad tõde ning selgust oma eludes. osalesin nende vestlusgruppides, kus arutleti piiblikirjakohtade üle meie igapäevase elu kontekstis ning ei rahuldutud vastustega: "käime Jumala valguses" - mis on küll ilus kuid tegelikult üsnagi umbmäärane fraas.

siiski nagu õige eestlane uskusin, et jeesus on müütiline tegelane nagu kalevipoeg. hakkasin uurima piiblit, teisi ajaloolisi tekste ja kroonikuid ning küsima, mis tõestaks seda, et piibel on ühiskondlikult loodud ja jagatud muinasjutt. avastasin, et tegelikult on ka toetavaid fakte selle kohta, et jeesus oli olemas ning ta oli rooma impeeriumis veidi ebameeldiv tegelane. tundsin end ajaloo õpetajate ning kooli poolt petetuna.

üks suurim kriis saabuski ehk siis, kui ma olin justkui hallis ja tühjas alas hõljumas. Ma ei uskunud enam seda, mida enamik mu sõpradest ja lähedastest, kuid minu jaoks oli ehk harjumatu ka see usk, mille järgi elasid mu uued sõbrad. Teadsin, et jeesus oli reaalselt olemas olnud ning mõistsin, et ta ei olnud lihtsalt inimene, kuid mis siis...mõtlesin, mida minu sõbrad, sugulased, tuttavad hakkavad minust arvama, kui ma usklikuks hakkan. "usk on ju nõrkadele, ajukääbikutele, neile, kes iseendaga hakkama ei saa"

kõige enam ehk kartsin aga jeesust - Jumala kartus ning Jumala pühadus oli midagi, mida olin kogenud...ning see tundus liiga tõsine, et sellega mängida ning keregekäeliselt võtta. Samas oli minus suur igatsus selle rõõmu, usu ning päikselisuse järele, mida nägin usklikes.

ühel üritusel kuulsin metafoorset lugu jeesusest. mõistsin, et jeesust ei pea kartma, sest et ta on Jumal ja on püha. kogesin seda, et jeesus koputab mu õlale ning ootab, et ma ise ümber pööraksin, just siis kui ma valmis olen, selleks, et temaga koos pelmeene süüa.

siit algab juba uus lugu: uskumise, usu ja uuestisündinud lugu. uuestisünd ei ole miski rituaalne protseduur: pigem on see uue suhte algus kellegi pühaga.

õnnistatud talveõhtut teile!

anni