Isa kahe väikse tütrega minu ees.
Uksest sisenesime külg-külje kõrval.
Ja siis see juhtus!
Üks väikestest tirtsudest tahtis minul käest kinni võtta.
Ja siis juhtus see,
et nad purtsatasid naerma.
Tirtsud naersid.
Ja mina muigasin ja isa itsitas ka.
Rõõmu jätkus kuni trepi viimaste astmeteni ja veel edasi.
Lahku läksime päris rõõmsatena.
****
Huvitav, millal ja miks kaob mõnes lapses (või täiskasvanus?) see võime naerda -
enese, olukordade - elu üle?
On hoopis ehmatus. Häbi. Piinlikkus.
Soov eemalduda.
****
Have a laugh! ütleb Stephen Covey. :)
Have a laugh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar