Ja see lugu peab kirja saama, et ta ei ununeks.

Esimest korda tundis ta põhjuseta ja seletamatut õnnelik-olemist ühel septembrikuu pärastlõunal. Suve nooruslikust päikeselõõsast juba veidi elukogenum sügisepäike paistas endiselt soojalt ja vastu nägu paiskuv tuul ei olnud lõikav, vaid ikka veel suvist sooja õhkav. Ja selles varasügiseses kerguses sõitis ta oma roosa ja kohati roostes jalgrattaga, mille esikumm oli peenike, aga tagumine linnarattale sobimatu lai ja tume matkakumm. Ju vist kunagi ajutiselt asenduseks võetud, aga ka juba narmendav. Ja tänavad olid hirmus auklikud siin Karlovas, aga ikkagi parem kui Supilinna tolmavad kruusased tänavad. Niiet ta päris pea kuklas sõita ei saanud, kuigi just seda ta hing praegu ihkas.

Ja võib olla ei olegi tähtis, kus ja kuidas ja millega ta liikus või ei liikunud, sest oli see õnnelik-olemine ju üsna põhjuseta. Lihtsalt järsku oli ta kohal ja seda oli korraga nii palju, et ei mahtunud hinge ära. Kui oleks saanud, oleks seda tahtnud endast välja lasta kiirata. Tundus nii palju seda olevat. Ja jõudis kohale ka mõistmine, et seda õnne ei saa osta. Ei saa seda kaubelda, nuruda, välja petta ega ka kinni püüda. Seda saab aga emmata, hinnata, hingata. See ei tulnudki väljast poolt, vaid kusagilt seest.

Vaid mõned nädalad hiljem, veel suuremaks hämmelduseks, koges ta jälle, et just siin ja praegu on ta varbaotsani õnnelik. Ei olegi midagi rohkemat vaja. See juhtus köögis, kui ta jääkülma vett trotsides seebiga sokke pesi. Ja vahepeal keedukannuga soojendatud veega seda torkivat jäisust leigemaks muutis. Ja nii oligi. Otsustades mitte hinnanguid anda ja seda kuidagi analüüsida, õnnetuse-hetkedega võrrelda. Ta lihtsalt võttis selle vastu.

Ja neis tingimusteta elus-olemistes avastas ta, et Õnne võivad kõik võrdselt kogeda. Ja Õnne võib tunda ka siis, kui seda ei ole pikalt otsitud. Võib olla justnimelt siis, kui Õnnele tehakse ruumi tulla praegusesse hetkesse.

Ja talle tundus, et ehk varemalt ongi Õnn tulemata jäänud, sest külas on olnud Mure ja Kahtlused, Hirm ja Segadus. Võib olla juhtus see ainult tema puhul nii ja alati ei peagi see nii olema. Küllap vist, et iga lugu on erinev. Aga tema puhul olid enne Õnne pulbitsevat jõudu lubatud ka Praegusesse aega Rahu ja Armastus. Mitte tunnestest või kirest nõrguv Armastus. Armastus oli seekord hoopis seisnud ta kõrval. Tükk aega, sest ka Armastus peab võitma usalduse. Võib olla Armastuse kohaolekust sündiski Usaldus. Ja selles koosolemises, mida sageli ümbritses Vaikus. Sündisid Usaldus ja Rahu. Ja nemad ei kartnud ei Viha, Kahtlusi, Kadedust, Ebakindlust, Kõrkust. Nad lubasid neil kõigil end esitleda, kuulasid nad ära, ei vaadanud põlastavalt ega kaastundlikult. Aga aja möödudes Viha haihtus, Kahtlused hajusid, Kadedus kaotas oma jõu, Ebakindlus varises põrmu ning Kõrkus kuivas kokku. Või leidsid nad ometi lõpuks endas Rahu, kogesid Armastust ning taastasid Usalduse. Selles vaikuses ja sisemises dialoogis oli palju aktsepteerimist, leebust ja hoolivust. Ja oli leebe aga kindel lubadus – Igavesti!

Ta arvas, et nii jääbki. Ja jäigi. Aga igapäevane müra summutas Armastuse, Rahu ja Usalduse tasased ja alandlikud hääled. Valjult püüdsid ikka ja jälle sisse astuda iseenda ja teiste Sõnad täis Kadedust, Hirme, Kahtlusi, Lootusetust, Viha, Põlgust ja Kõrkust... Iga päev oli justkui nende lõputu paraad. Ja päev-päevalt said nad jälle tuttavamaks. Ja liitus ka kõiketeadja näoga Iroonia ja Sarkasm, Külm Ratsionaalsus ja Hoolimatus. Ja kui selle paraadi juhatas sisse mõni tema hea sõber, pereliige, autoriteet, tundus, et selline Elu ongi.

Ja taas hakkas ta tundma ebakindlust ning kahtlema.

Ühel päeval ta aga mõistis, et kõik on Otsijad nagu Tema isegi. Ja siis ta küsis, kus on siis Kindlus? Kust seda leida?

Ja ta mõistis, et nii nagu võib Õnne taga ajades, seda ikka homsesse saata ja sulgeda Praeguse hetke tema eest, nii võib ka Kindluse, Usalduse....aga ka Mure, Kahtlused ja kõik muu homsesse saata – või hoopis Olematusse?!

Ja mis selles praeguses hetkes talle siis jäi – ja Ta mõistis, et Praeguses hetkes on see, mis on, ja võib olla tegelikult kõik. Ja selles võib olla ka Parem Homme.