Pesen aknad puhtaks,
nagu igal kevadel.
Ja iga kord on sama lootusrikas:
ehk saan ka iseenese puhtaks pesta.
Kohe täiesti puhtaks,
niiet ei jääks töömeestest värvitäpse,
ei jääks kriime ja ajahammustusi.
Mis siis iseendasse jääb,
mida puhtaks pesta ei saa?
Ja iseennast uue vastu välja vahetada,
ei saa,
nii nagu aknaid.
Aga kui saaks?
Kas tahakski?
Esna mõisa eelmise kevade salvestatud linnulaul,
põimub Karlova selle kevade häältega.
Just nagu aeg seisaks.
Aga mis on nende lindude aasta sisse mahtunud?
Kui palju neid on tagasi tulnud,
kui palju mitte,
kui paljud on esimest korda suvitama tulnud?
Ja miks just siia?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar