/..../
Minu hing on teele valmis,
aga ta ei tunne teed,
sest see läheb läbi tema enda lageda ala
ja päevateekond on peitu pandud ööde varjude taha.
Minu hing on teele valmis,
aga tal on hirm veel minna.
Kas ta siis ei tohiks korraks puhata
sinu hinge telkhoone all?
.....
Minu hing on teele valmis,
aga seal, kus ta on, ta on üksi,
ja alles on öö, Kuu peibutab, aga ei näita,
mis telgi riie see on...
Ja kas koidik on ikka veel kaugel.
....
Ja see, kus ma unetult laman,
on vaid kujutlus sinu kehast,
sest sinugi hing on teel ega tohi peatuma jääda.
/.../
Ja sind pole mujal kui kaugel,
ei, sind pole mujal kui kaugel,
ja ma olen sinust kaugel.
Ja kaugel minust mu hing on teel.
(yhe öö hakul saabus mu kirjakasti E.Tode Mõõt,
hing on yhtaegu rõõmus ja kurb)
Ootasin ja igatsesin Seda Mõõtu kaua.
Ja nüüd ta mul siin on.
Lahtiselt arvutilaual.
Loen teda koolitekstide vahele.
Aborigeeni nutulaulude vahele.
Kuidas kyll siin maailmas need inimhinged põimuvad,
kohtuvad hetkeks,
ja kaovad hääletult varjudena öhe.
Kas need põimumised jäävad kestma?
Kui igavesed on need kohtumised - inimsuhted?
Neid seletusi on erinevaid -
Sünniõiguse järgi katoliiklasest mehhiklane usub reinkarnatsiooni - et seletada seda maailmaasjade omavahelist seosterägastikku, mida Jaan Kaplinskigi oma Jää ja Kanarbikus puudutab.
Iraanlase voodi all lebab kuldsete äärtega Piibel...Indias aga on vaikivaid kveekvereid meenutavad noored nunnad leebelt õpetusi jagamas...
Jah, kusagil keegi kirjutab Mõõtu, ja kusagil mujal kirjutab keegi enda esimesi päevi Sydneys... yks raamat on välja müüdud, teisest tahetakse lahti saada. Kuis siis yhe lugu on tähtsam kui teise? Mis lood kyll võidavad õiguse saada jutustatud ja kuulatud?
3 kommentaari:
Mis kasu on sõnavalitsemisest, kui mõte ei taltu...? :)
Jah, olen nõus.
Nii oleks ka kunstnik, kellel on oskused, aga puudub inspiratsioon ja sõnum.
Kahjuks on nii, et selliseid töid kohtab. Ükskõik, mis valdkonnas. (ka teadustöös).
Ja mulle tundub, et vahel leiavad tunnustust ka need, kelle sõnumit ei ole. Maailmas ei ole kahjuks kõik nii sirgjooneline.
Ja mulle tundub, et vahel on mõtterikkamad hoopis need, kellele tihti sõna ei anta.
Jah...sõnavalitsemise kunst, eks see teeb mõtte edastamise muidugi lihtsamaks.
Ainult väga erakordsed inimesed räägivad ühtaegu palju ja mõttekalt. Nii on palju rääkimine enamasti (teistest) üle rääkimine - mu meelest just nemad tavaliselt "jutustavadki" ja neid siis ka "kuulatakse". Nõnda ei maksa enamikust kuulda-olevast mõtet otsidagi, pole põhjust muretseda moes (mitte)olemise pärast, pole eriti mõistlik otsida mõtet massiüritustelt, massikultuurist. P.S. Mu esimene märkus puudutas rohkem olukorda, kus sisemine sund ja vahetu töövahend (keel) on olemas, aga nende vahelt on puudu sisuline komponent. Tuli tuttav ette... aastate tagant.
Postita kommentaar