SE ON MU LAUL

Need jalutuskäigud öösiti koju.

Ja metroosõidud üksi - iseendaga.

Tihti on Se puhastumise teekond.

Täna olid rongid ümbersuunatud.

Ja ühes peatuses nõksatasime liikuma,

aga siis pidurdati rongi järsult.

Ja teine rong möödus vuhinal...

Se oli justkui nagu hetk,

kus mõte jõudis sinna,

et aga mis siis kui vahel mõni rongijuht eksib.

Inimesed ju eksivad.

Se on loomulik,

sellest ei maksagi pahanduda.

Eks siis võib olla võib ka surma saada.

Jah, eks inimesed surevadki.

Kontrollisin siis end jälle:

Et, mis oleks siis kui sureks?

Rahu.

Rõõm.

Jah, ei olekski se'st miskit.

Imelik lugu on selle küsimusega.

Iga kord, kui se suremine on sama loomulik kui hingamine...

siis on se elu kõige kirkam.

Jah, elu ilma surmata armastada ei saa.

Armastus ei vali.

Ja koduteel oli selline hetk, kui kusagil keegi olend soristas oma öölaulu...

ja tee oli täis sirelite lõhna ja õisi...