Su sõnu mööda...

Su sõnade taha viib tee,
mida mööda nüüd lähen.
Ja süda saab silmad,
pikkade kaarjate ripsmetega,
mille vahelt piiluda päikest,
se's heitlikus päevas.

Su sõnu mööda ma tipin,
üle varjulis-vaikiva jõe.
Tunnen veepiiri siidist paitust,
hingan endasse ajatut õhku.

Sügavrohelist' puude vahele,
mööda niisket samblavaipa,
astun alasti jalataldadel,
ühtaegu rammestus-elevil.

Su sõnade metsas ja väljal,
täis eelmiste elude kirjusi lillesid,
Sa, hing elust kerge, seisad.

Ja korraga haihtub
piir me sõnade vahel,
ja mõistan -
se ilm on me mõlemi päralt.

Mathurale