murtud südamed...

Oh, oleks see vaid nii, et kusagil on kurjad inimesed, kes teevad salajas kurje tegusid, oleks vaid vaja eraldada nad teistest ning hävitada. Paraku läheb hea ja kurja piir läbi iga inimese südamest. Ja kes oleks valmis hävitama kas või tükikest omaenese südant?
(Aleksandr Solženitsõn)

See tsitaat on pärit Christoph Arnoldi raamatust "Andeks-andmise unustatud kunst".
Üks minu viimaste kuude õppetundidest on olnud õppida andestama.
Irooniline on see, et mõned aastad tagasi pusisin kahe kuuga valmis ühe essee andestamise ravivast väest. Sellest ajast alates olen uskunud, et andestamine on osa paljude inimeste paranemisest, vabanemisest. Andestamine teistele, iseendale annab inimesele tagasi tervise ja võime olla õnnelik, armastada. Viimastel kuudel olen aga kogenud, kui raske on tegelikult kellelegi andestada. See tundub riskantne. Kättemaks, vimma hoidmine annab tunde, et minu käes on võim!!! Võim - teisele mitte andeks anda, et panna ka teda kannatama!
Hoolimata minu usust andestamisse, on mul olnud tõeliselt raske andeks anda.


Miks on nii raske andeks anda?

Pean tunnistama, et palju lihtsam oleks andestada siis, kui teine tuleb andeks paluma. Tunnistab, et ta on Sulle haiget teinud. On valmis leppima. Mõistab, et ta on vigu teinud.
Ometi olen uskunud, rääkinud ja lugenud lugusid, kus inimesed andestavad ka parandamatutele kurjategijatele, kes mitte kunagi ohvrilt andeks ei palu. Kuidas nad suudavad? Kuidas leida endas jõudu ja alandlikkust andestada ja armastada neid, kes H. Noweni sõnul on ise viletsad armastajad?

Pean tõdema, et see on raske - väga raske. Ent sageli võib see olla suurim kingitus kõige esimesena iseendale. Nii nagu mitmed nimetatud raamatus mõistsid, et nad tahtsid oma elu tagasi, tahtsin seda ka mina. Tahtsin loobuda vihast, solvumisest, et eluga edasi minna. Nägin, et kulutasin aega ja iseenda jõudu mõtetele ja tunnetele, mis keerlesid tüli ümber. Mõistsin ka, et hea suhe võib katkeda ühe tüli ja arusaamatuse pärast. Tundsin, et sel ei ole mõtet. Julgesin lõpuks endale tunnistada, et ka mina olin Teisele haiget teinud, valesti käitunud. Võtsin end kokku ja OTSUSTASIN andeks paluda. Tahtsin olla esimene, kes käe sirutab. Oli hea tunne küll. Oli tunne, et mingi koorem langes, mingid ahelad avanesid. Tundsin, et olen vaba jätkama oma elu tänaseid toimetusi.

Aga ühel hetkel avastasin end jälle mõtlemas neid samu mürgiseid mõtteid...No, mida ma siis veel tegema peaksin? Kui raske saab see olema, et ma jälle usaldama hakkaksin?

Ma olin sirutanud välja käe ja palunud oma valede sõnade ja tegude eest vabandust, ent Teine ei vastanud mulle samaga. Ta oli meie vestluse jooksul väljendanud, kui palju ma olin talle haiget teinud ja ma sain sellest aru. Aga ma tundsin, et ta ei saanud aru, kui palju mina olin tema sõnade ja tegude pärast kannatanud. Mul oli raske leppida, et tema ei sirutanud kätt vastu.

Täna ei ole ma täielikult suutnud loobuda neist müristest mõtetest. Ent mõistsin, et ma ei ole algpunktis tagasi, vaid see on andeksandmise ja leppimise teekond. Ma olen seda alustanud ja ma ei tea, kas ma kunagi ka lõppu jõuan. Kas sild saab jälle terveks tehtud. Ent mul on endiselt lootus ja usk, et see on võimalik.

Mulle oli julgustuseks sellest raamatust loetud lõik: "Mõnel päeval, kui ma end hästi ei tunne, võin vihastuda. Kuid olen aru saanud, et viha on raisatud emotsioon." Need sõnad kuuluvad ühe kaelast halvatud endisele politseinikule, kelle istutas ratastooli üks Harlemi teismelise käes olnud tulirelv.

Ma endiselt usun, et andestamine on kingitus. Kõigepealt iseendale ja võib olla ka võimaluse leppimiseks. Ent tahtsin julgustada kõiki, kes ei ole suutnud lahti öelda vihast ja solvumisest. See on teekond, mida ei ole kerge käia, ent parem on olla isegi poolel teel.