Ikka ja jälle tuletab Elu ja Jumal mulle meelde,
et kui süda igatseb midagi,
siis varem või hiljem jõuab see minuni.
Ja just õigel ajal.
See juhtus ka sel nädalavahetusel.
Olin Eestimaa südames oma juurte juures.
Ja see juba oli hirmus hea.
Ja siis jõudis ilma ponnistusteta minuni
Elizabeth Gilberti raamat
„Söö. Palveta. Armasta“,
millel on Tartu raamatukogudes pööraselt pikad järjekorrad,
ja olin mingi hetk loobunud,
mõeldes...küll tuleb ta mulle, kui on õige aeg.
Ja nädalavahetusel, kutsudes Kõo raamatukoguhoidjat I-d külla minu jõulukingiks saadud Chai'le ja kookosekeeksile, tuli uitmõte küsida selle raamatu kohta.
Ja eilse-tänase õhtu lugesin, suu vett jooksmas, sellest,
kuidas Liz Roomas 4 kuud järjepanu sõi.
Jõudsin täna hommikul tema rännakuga Indiasse...
Ja kohati tekkis õõvastas-intiimne tunne, kui tema mõtted ja müstilised kogemused olid äravahetamiseni sarnased minu omadega.
Ja mulle tundus, et olen sammukese Indiasse minekule jällegi lähemale astunud.
Aga endiselt on selleni veel aega...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar