Ja eile panin selga kõik oma talveriided ja sumpasin läbi sügava lume
Kõo mõisa taha soisele põllule, sest seal oli veidigi seda avarust, mida igatsen,
ja seni kuni ei ole ma jõudnud elama oma koju E randa,
käin avaratel põldudel.
Oeh, milline rõõm täitis mind...
kui ma olin selles sinises vaikuses.
Eestilipuvärvides silmapiir...
sinine hämar taevas, sünkjalt must mets, valge kohev lumi.
Istusin lumes ja lihtsalt vaatasin vaadet.
Tasuta maaliline kinopilt.
Istusin lumes ja kuulatasin...
Vaikus. Ei tuultki.
Ainult hooti keegi haugatas metsa taga.
Selles karges pakases oli ootamatult kerge sügavas lumes sumbata...
Lumi nagu liiv.
(Ja talvepäike reede lõunal oli nagu kuu.)
Ja lumi maitses ja lõhnas endiselt nii nagu vanasti.
See nädalavahetus oli ikka ilus küll.
Mitmeski mõttes.
1 kommentaar:
Anni, Sinu netipäevik on rõõmuks nii hingele kui silmale:)
Postita kommentaar