Mulle teeb viimasel ajal muret see, et mul on kotis märkmik, kuhu peaksin kirja panema kohe väärtusliku mõtte või ütluse, mis mu teele satub. Ometi ei ole ma sinna veel peale saamist peale ühe mõtte miskit kribinud. Tekib küsimus. Miks? Kas sellepärast, et mul on nii igav elu? Kas sellepärast, et ma ise käin silmad-kõrvad kinni? Head mõtted, ütlused on küll, kuid kott, milles märkmik asub, ei ole kogu aeg kaasas - ehk peaks märkmiku taskusse pistma!?
Nii - väärt mõte. :) Homme lähen väikese tasku-pastaka jahile.
Suures usus ja lootuses, et tuleb hirmus soe nädal pakkisin tallinnasse nädalaks kaasa ühed linased suvepüksid, seeliku ja sitsikleidi. Jalanõusid ka seekord topelt ei võtnud - ainult plätud, mis mind juba kolmandat aastat järjest teenivad, tsipa liimimise toetusel.
Väike hirm on, et hakkab külm.
Täna hakkas mind vaevama mõte seoses jutlusega. Tekkisid mõned küsimused. Ehk oskate aidata.
Mis eesmärk on jutlusel kui sellisel?
Laulame teenistusel seepärast, et Jumalat kiita ja oma rõõmu väljendada - no nimigi ütleb, et ülistuslaul. Selge.
Palvetame, et Jumalaga rääkida, aus olla, suhelda, oma soovidest, vajadustest, muredest rääkida. Selge.
Piiblit loetakse ka jupiti. Piiblit on kodus ka hea lugeda. Seal on lihtsalt nii head lood sees. Panevad mõtlema. Vahel tekib selline püha tunne. Selge.
Tunnistusi ka jagatakse. Olen seda ise ka teinud. Oma lugu tahad ikka teistele rääkida. :) okei.
Aga jutlus - igal pühapäeval, mõnikord veel sagedamini. Kas igakord siis Jumal paneb tõesti just selle asja südamesse. Pastor ju lihtsalt peab. Kas siis mõnikord ei juhtu nii, et ei tulegi midagi?
Aga jutlustama peab ikkagi. Aga mis siis juhtuks kui mõnikord pastor tuleks ja ütleks, et teate sõbrad "täna ma teile ei jutlusta" Täna laulame, palvetame näiteks rohkem, või läheme hoopis X tänavat koristama või tädil A puid laduma.
Inglismaalt sai alguse kunagi selline liikumine nagu kveekverid. Nende jumalateenistus on õige mõtlik. Nad kogunevad samamoodi nagu baptistid, luterlasedki pühapäeviti jumalateenitusele. Kuid selle asemel, et end pingis sisse seada ja pilgu kantslisse pöörata ning ootama jääda, et mis täna tuleb, istuvad nad ringi. Istuvad vaikuses, mõtetes. Istuvad koos. On palves. Kes tahab võib ka ruumis olevatelt riiulitelt raamatuid võtta ja lugeda.
Kui kellelegi tuleb südamesse mõni palve, lugu, hea sõnum. Siis ta kõneleb!
Ma tean ja olen kogenud seda, et kui minu arvates oli täitsa mõttetu, imelik, "mööda" jutlus või tunnistus - noh, kas igavalt üles ehitatud, teisi jutluseid kordav või...igav - siis näiteks minu kõrval istuv sõber võib peale teenitust öelda, et "Vot, täna oli hea jutlus".
Teine küsimus on veel - mis mina selle jutlusega peale hakkan kuulajana?
Kui ma olen uurinud sõpradelt, et palju nad jutlustest mäletavad, siis ega ikka ei mäleta eriti küll. Mäletan isegi väga väheseid jutluseid. Enamik jutluseid ununevad ära juba kojuminekul.
Ja mäletamine mäletamiseks - miks need mu elu ei muuda?! Või mis eesmärk jutlustajal ikkagi on? Ja milline jutlus on elumuutev?
Võib mulle muidugi öelda, et "Anni, sa oled tuimaks muutunud. Sa ise ei lase end muuta!". Njah, mis ma siis teen? Kuidas siis olla selline, et iga jutlus elu muudaks - reaalselt! Ja mismoodi see peaks välja nägema?
Tegime väikese kokkuleppe täna teel koju kirikust. Et nädala pärast räägime, mis me eelmisel pühapäeval jutluses kuulsime. Ning teiseks, kas meie elus midagi muutus ka sellest. Kas jutlus ka mingis reaalses situatsioonis meenus?
Jutluses käsitleti Apostlite tegude raamatu 14.peatükki, kus apostlid käivad Ikoonionis evangeliseerimas.
- Kohalik rahvas lõhestub. Võrdlus tänapäevaga - venelased, eestlased on ka lõhestunud. Minu arvates oli point, et ärge muretsege, kui evangeeliumi kuulutamine lõppeb halvasti. Ma olen üldse väga nigel evangeeliumi kuulutaja. Enamasti räägin inimesele, et olen kristlane, kui hääletan auto peale ja noh oma elulugu jutustades siis saan ära mainida, et käin kirikus ja olen usklik.
- Paulus märkab, et eluaeg vigaste jalgadega (liikumispuudega) mehel on usku ning hüüab talle: "Tõuse püsti! Seisa oma jalgadel!" Ja too hüppab püstija kõnnib. (veel rohkemgi, kui Paulus ütles). See on juba raskem rakendada. Aga ehk peaks uskuma, et Jumalalt võib paluda midagi, ja Jumal teeb oluliselt rohkem. Mees ju seismise asemel hüppas püsti ja kõndis.
4 kommentaari:
Kõigepealt: palju õnne selle postituse puhul! Eks oli see ka ju eneseületav tegu?
Sa küsisid, mis on jutluse eesmärk? Mulle endale tundub, et välja ongi kujunenud kaks stiili, mis tegelikult peamiselt teadvustamata lähenemissuunad:
1. informeerida (piiblit lahti selgitada ja piibliteksti inimesele lähemale tuua, õpetada)
2. transformeerida (nagu sina ütlesid - elusid muuta)
Miks me nii harva elumuutvaid jutluseid kuuleme?
Sest jutlustaja pole teadvustanud oma eesmärke ega ka püüdnud mitte neid elusid muuta.
Kuidas saada meeldejääv point kõnest-jutlusest, kui jutlustaja on kehv?
Õppida lugema ridade vahel, tegema konspekte, palvetama jutlustaja pärast ja tegelema iseendaga tööd rohkem kui tavaliselt.
see on minu bakatöö teema
Peale tänast videot ei saa ma kuidagi Märdiga nõus olla. Video ise on siin:
http://mitteobjektil.blogspot.com/2007/05/uskumatu-et-microsoft-selle-tegi.html
Jah, see on patusest turundusest tehtud, kuid tarbijad on inimesed, kellel on sarnased vajaduseid kõige suhtes (vähemalt minul on selline tunne). Meil ei ole vaja jutluseid (kommunikeerimist), vaid vestluseid. Paulo Coleho tõi ühe väga hea näite oma raamatus (ei mäleta pealkirja), kus rahva kogunemisel polnud jutlust, vaid oli vestlus ettekandja ja kuulajate vahel. See oli oluliselt sügavam ja põnevam kui ükski jutlus suudab oma suunavate nõuannetega olla. Ma arvan, et seda ongi vaja - kuulata kuulajat. See ei ole traditsiooniline lähenemine, kuid ma arvan, et proovimist väärt.
kas preili prym ja kurat võis raamatu nimi olla?
Zahir oli õige raamat.
Postita kommentaar