Mina ja Misjonär?!

Just selline mõte oli minu pisikeses lokide all peitunud ajukäärus eilsel pühapäevasel teenistusel. Jäin järjekordselt teenitusele hiljaks. Kõlgutasin jutluse ajal alla Salemi köögilaual istudes jalgu ning kuulasin Tõnis Roosimaa jutlust. Vahepeal oli päris raske kuulata, sest kaks köögitädi läksid jutustades hoogu (mäletan midagi ravimitest, süstidest ja sellest kui kallid ikka asjad on).

Ega Tõnis midagi väga uut ei rääkinudki. Üsna sama, mida eelmisel päeval seminaris. Üsna sama, mida rääkisid Egon Sarv, ja see tüdruk kes sinna handide juurde viiuliõpetajaks-misjonäriks tahab minna.

Ometi oli selles jutluses õigust, veendumust, kogemusi. Misjonärid kutsusid mind, sind ja teisi üles vaatama oma südamesse, otsima Jumala kutset oma elus, loobuma ahnusest, isekusest ja soojadest-kaitsvadetst kirikuseinadest ning minema välja misjonäridena. Nad võtsid ära minult minu vabandused ja õigustused: "ahh, mis nüüd mina. Jumal ei ole mind ju kutsunud. Ma ei ole evangelist. Jumal ei ole andnud mulle võimalust evangeeliumit kuulutada. Ma ei saa ju igal ettejuhtuval hetkel inimestele hakata Jumalast rääkima. Ma ei ole nii tark ja palju-õppinud, et Jumala Sõna õpetada. Mis misjonär mina olen, ma olen nii rikutud ja mu oma perekondki ei ole usklikud."

EI! Asi ei ole Minus ega Sinus. Mitte Mina ega Sina ei kuuluta. Mina ega Sina ei õpeta. Jumal teeb seda. Minu ja Sinul on vaja olla sõnakuulelik. (rääkisid misjonärid)

Mida??!!! (mõtlesin ma)

Aga...aga....minu taskud olid vabandustest tühjaks tehtud. Ja samal ajal tundsin, et suur ja raske koorem oli minu seljast ära võetud. Ma tundsin, et mina ei vastuta selle eest, kas keegi saab päästetud. Jumal päästab. Mina ei pea muretsema, et ma ei ole nii tugev ja osav nagu Jeesus. Las Jeesus muretseb selle eest.

Kui sai hakkama endine mõrvar, kokutaja, kõrgklassis üleskasvanud läbikukkunud lihttööline (mooses), saan ka Mina. Ja Sina.

Egon luges sõrmedel üles põhjuseid, miks ta on misjonär: ta on ahne, isekas, kade. Mida?! Minu loogika seal hakkas tõrkuma, aga Vaim minus mõistis. Jumal vist tõesti valib tavalisi inimesi: nõrku ja patuseid Misjonärideks. Sest siis saab Jumal särada.

Tuleb olla ainult sõnakuulelik.
Tänases ühiskonnas üsna võõras ja vastik sõna, kas pole?
Tänases ühiskonnas hinnatakse hoopis teisi väärtusi: tuleb olla loominguline, õpihimuline, iseseisev, ettevõtlik, enesekindel, aga palun, mitte sõnakuulelik. See tähendab olla ju lükata-tõmmata, selgrootu... Aga see annabki võimaluse Jumalal kutsuda!

Ja kõik need teised omadused aitavad leida rakendust, saada õnnistatud, ärakasutatud. Aga võib olla ka mitte! Võib olla tuleb oodata või minna sinna, kuhu ei taha...tuleb olla sõnakuulelik.