intervjuu Jumalaga

Kord nägin unes, et mulle anti võimalus Jumalat intervjueerida.
Küsisin alguseks, kas Jumalal on selleks aega.
Ta naeratas ja vastas:
"Minu aeg on igavik. Mida soovid minult küsida?"

"Mis hämmastab Sind kõige enam inimkonna juures?"
Jumal vastas: "Lapsena püüavad nad kiiresti suureks saada,
seejärel aga soovivad taas lapsed olla.
Nad raiskavad ära tervise raha hankimise nimel
ja püüavad seejärel oma tervist parandada sellesama rahaga.
Tuleviku pärast muretsedes unustavad nad tänase päeva
ja nii ei ela nad ei olevikus ega ka tulevikus.
Nad elavad, nagu ei sureks kunagi,
ja surevad, nagu poleks kunagi elanud."

Jumal võttis mu käe ja me vaikisime koos mõnda aega.

"Mida sooviksid näha oma lapsi elus õppimas?"
"Nad võiksid mõista,
et kedagi ei saa panna neid armastama.
Nad saavad vaid lubada teistel end armastada,
ja et pole hea end teistega võrrelda.

Nad peaksid õppima andestamise
kaudu andeks andma ja mõistma seda,
et vaid mõne hetkega saab armastatut haavata,
kuid paranemine võib võtta palju aastaid.

Nad peaksid õppima,
et vahel kaks inimest vaatavad üht asja,
kuid näevad seda erinevalt.
Ei piisa vaid üksteisele andestamisest,
andeks tuleb anda ka iseendale."

"Kas on veel midagi, mida tahaksid oma lastele teada anda?"
Jumal naeratas ja ütles:
"Ärgu nad unustagu, et olen endiselt siin - igavesti!"

Donald Miller

Couple months ago I read a book called Blue like Jazz. One would not guess that this is a book about Christianity, I think. Cuz, not very often I see jazz and Church in the same sentence. It is changing now and I know that some churches in Estonia play jazz in services, but still the idea is far from being common.

Donald states that there are non-religious thoughts about church and community. This made me pause to think as well. Why he says that? And then, Who are the writers who dare to declare that their books are thru and thru religious?

Anyways, his book made me think, laugh, sometimes frown upon and then bow to him, for being so honest about his life, thoughts. This is one of the few books, which really felt like listening to jazz, which has room for imagination, improvisation instead of parroting someone's words and melody.


I googled Donald this morning and found what he has been up to this summer.
He has already made it to Washington DC, but take a moment to think about what you have been doing this summer. Would you be willing to give up more than a month for someone else's benefit. I dunno if I would.

Riding a Bike Across America

On June 5th, I will be riding my bike from Los Angeles to Washington D.C. with a team to raise awareness about the need in Africa for fresh-water wells. There are a number of ways you can get involved. You can host the team as we pass through your town, or join us on one of three city-wide rides we will host in Dallas, Nashville and in Washington. You can also donate to sponsor me or any other rider by visiting www.ridewelltour.org. All of the proceeds will benefit my friends at Blood:Water Mission, a not-for profit begun by the band Jars of Clay that has already drilled many wells and has the ambition of drilling one-thousand in total.

Mina ja Misjonär?!

Just selline mõte oli minu pisikeses lokide all peitunud ajukäärus eilsel pühapäevasel teenistusel. Jäin järjekordselt teenitusele hiljaks. Kõlgutasin jutluse ajal alla Salemi köögilaual istudes jalgu ning kuulasin Tõnis Roosimaa jutlust. Vahepeal oli päris raske kuulata, sest kaks köögitädi läksid jutustades hoogu (mäletan midagi ravimitest, süstidest ja sellest kui kallid ikka asjad on).

Ega Tõnis midagi väga uut ei rääkinudki. Üsna sama, mida eelmisel päeval seminaris. Üsna sama, mida rääkisid Egon Sarv, ja see tüdruk kes sinna handide juurde viiuliõpetajaks-misjonäriks tahab minna.

Ometi oli selles jutluses õigust, veendumust, kogemusi. Misjonärid kutsusid mind, sind ja teisi üles vaatama oma südamesse, otsima Jumala kutset oma elus, loobuma ahnusest, isekusest ja soojadest-kaitsvadetst kirikuseinadest ning minema välja misjonäridena. Nad võtsid ära minult minu vabandused ja õigustused: "ahh, mis nüüd mina. Jumal ei ole mind ju kutsunud. Ma ei ole evangelist. Jumal ei ole andnud mulle võimalust evangeeliumit kuulutada. Ma ei saa ju igal ettejuhtuval hetkel inimestele hakata Jumalast rääkima. Ma ei ole nii tark ja palju-õppinud, et Jumala Sõna õpetada. Mis misjonär mina olen, ma olen nii rikutud ja mu oma perekondki ei ole usklikud."

EI! Asi ei ole Minus ega Sinus. Mitte Mina ega Sina ei kuuluta. Mina ega Sina ei õpeta. Jumal teeb seda. Minu ja Sinul on vaja olla sõnakuulelik. (rääkisid misjonärid)

Mida??!!! (mõtlesin ma)

Aga...aga....minu taskud olid vabandustest tühjaks tehtud. Ja samal ajal tundsin, et suur ja raske koorem oli minu seljast ära võetud. Ma tundsin, et mina ei vastuta selle eest, kas keegi saab päästetud. Jumal päästab. Mina ei pea muretsema, et ma ei ole nii tugev ja osav nagu Jeesus. Las Jeesus muretseb selle eest.

Kui sai hakkama endine mõrvar, kokutaja, kõrgklassis üleskasvanud läbikukkunud lihttööline (mooses), saan ka Mina. Ja Sina.

Egon luges sõrmedel üles põhjuseid, miks ta on misjonär: ta on ahne, isekas, kade. Mida?! Minu loogika seal hakkas tõrkuma, aga Vaim minus mõistis. Jumal vist tõesti valib tavalisi inimesi: nõrku ja patuseid Misjonärideks. Sest siis saab Jumal särada.

Tuleb olla ainult sõnakuulelik.
Tänases ühiskonnas üsna võõras ja vastik sõna, kas pole?
Tänases ühiskonnas hinnatakse hoopis teisi väärtusi: tuleb olla loominguline, õpihimuline, iseseisev, ettevõtlik, enesekindel, aga palun, mitte sõnakuulelik. See tähendab olla ju lükata-tõmmata, selgrootu... Aga see annabki võimaluse Jumalal kutsuda!

Ja kõik need teised omadused aitavad leida rakendust, saada õnnistatud, ärakasutatud. Aga võib olla ka mitte! Võib olla tuleb oodata või minna sinna, kuhu ei taha...tuleb olla sõnakuulelik.

OI, ja minu suurim KIIKS on..

LENDAMINE!!!

Enne kui ma üldse lennukisse sain, siis olin ma näinud unes, et ma lendan. Enamasti küll ise, hõljusin niimoodi unenägudes. Igakord ärkasin täielikult vaimustununa.

Minu esimene lend ei olnud midagi erilist. Ryanairiga Stockholmist Londonisse. Erilised olidki ainult õhkutõusu hoovõtt ja maandumine...eriti see esimene.

Aga 2004 suvel sain inglismaal 2 korda lennata väikelennukiga, juhiks õhuakrobaadid. Nemad siis tegid mulle igatsugu trikke ja teisel korral sain ise lennuki maandada. :) Oi, mul praegu adrenaliin juba tõstab pulssi, kui ma seda kirjutan. Vot see on minu suurim KIRG.

Olin ainult liiga arg, ning ei julenud psühholoogia õpinguid pooleli jätta ja lennukolledžisse minna. Nüüd olengi lendamisest unistav psühholoog.

Aga loodan, et tuleb aeg, kus saan jälle lennata ja sõlmitada. :)

Muidu ma kardan kõrgust, aga lennates on teistmoodi. Lennukil on ju tiivad. Ja isegi kui alla kukub - noh, see on seda väärt. :)